Katrin Pauts: Möldri tütar, kes tahab olla sihvakas palgimänd

HINDAB RAHVAKIRJANIKKU: Ülikoolis ajalugu studeerinud Katrin Pauts lubab nüüd, kus ta Varraku tiiva all on, läbi lugeda ka kirjastuse lipu alt lahkunud Indrek Hargla ajaloolised krimkad. MAANUS MASING

HINDAB RAHVAKIRJANIKKU: Ülikoolis ajalugu studeerinud Katrin Pauts lubab nüüd, kus ta Varraku tiiva all on, läbi lugeda ka kirjastuse lipu alt lahkunud Indrek Hargla ajaloolised krimkad.
MAANUS MASING

Esikraamatuga “Politseiniku tütar” tuntust kogunud Katrin Pauts ennast puhastverd muhulaseks ei pea, kuna ema on pärit mandrilt. “See solgib ikka vere ära,” muigab ta. Samas on Muhus sirgunud naine sünnipaigas uuesti tagasi. Ja kirjutab krimilugusid.

Pärast keskkooli viis tee sind Tartusse.
Õppisin ajalugu. Kolm aastat. Martin Helmega ühel kursusel. Siis oli ta suhteliselt normaalne. Koolis ei käind ja naisi sebis. Aga ma ei lõpetanud, muud huvid tulid peale.

Miks just ajalugu?
Mul oli Orissaare koolis nii lahe õpetaja. Karismaatiline noor mees, rääkis anekdoote kogu aeg ja ma muidugi mõtlesin, et ajalugu ongi anekdoodid Brežnevist. Aga selgus, et on siiski märksa igavam. Mulle meeldib ikka elu sees olla.

Kolm aastat oli ju pikk aeg, oleks võinud ikkagi ära lõpetada.
Ega ma koolis käind, töllerdasin niisama ringi. Suhtlesin Pälsonis igaveste üliõpilastega, käisin raamatukogus poisse lantimas, diskodel. Koolist väga palju ei meenugi.

Aga siis äkki ajakirjandusse?
Tahtsin lihtsalt minna. Meedia on mind kogu aeg tõmmanud. Põnev ju. Siiamaani ei kujuta ette, et midagi akadeemilist teeks. Mõtlesin siis teema välja. Enn Kaljost oli mu esimene lugu. Saatsin Õhtulehele. Ja nii ta läks. Mõned aastad olin Tartus. Minu õpetaja Andrus Esko oli seal toimetuse juhataja. Eks ta mind siis koolitas, nagu Väinotki (Koorbergi, Õhtulehe peatoimetajat – toim.). Siis läksin Tallinna.

Ja ühel hetkel olid jälle Muhus tagasi.
Mis mul üle jäi. Maja kukkus kokku ju.

See oli üks kummaline juhtum.
Kogu minu elu muutus selle draama järel. Mingi tüüp sõitis maja pikali, tagurdas talvel puukoormaga sisse. Vana maja varises lihtsalt kokku. Ema elas ühe talve mingis soojakus. Sellepärast tulingi suurest linnast ära, et ema saaks kodus edasi elada ega peaks minema kusagile vanadekodusse.
Kui tahad midagi oma palgast ehitada ja eluasemelaenu ei anta, mida sa siis teed? Kui ma sain Muhus sama palka teenida kui Tallinnas, siis milleks korteri eest üüri maksta?
Enne Õhtulehest äratulemist läksin telesse. Kanal2-s tegin mingeid asju ja siiamaani toimetan vaikselt. Meelelahutusest kirjutades tekkisid kontaktid, sest ma ikka tahtsin telesaateid teha. Kaua sa ikka seal lehes istud. Küsisin Olle Mirmelt nõu, tegin mõned saated ja lõpuks toimetasin saadet “Eesti tippmodell”neli aastat, nii kaua kui seda oli. Siis tuli see raamatu asi ja nüüd haun teles uusi plaane.

Su esikraamat kannab pealkirja “Politseiniku tütar”, aga ise oled hoopiski ju möldri tütar.
Mu isa oli mölder Piiri vanas veskis. Sellest on nüüd varemed järel. Ma olin seitse, kui isa suri, aga mäletan siiani, kui ta koju tuli, siis olid ta riided jahutolmu täis.

See on mälestus, mida oled plaaninud ka oma lugudes kasutada?
No esimese raamatu Eva isal pole temaga küll midagi pistmist. Aga edaspidi, mine tea.

Kui paljudest tõestisündinud lugudest sinu raamat kokku pandud on?
Seal ei ole tõestisündinud lugusid. Võibolla kusagil on midagi kunagi kuuldust sees, aga üldiselt on tegu ikka väljamõeldud asjaga. On küll arvatud, et peatoimetaja seal loos on Väino Koorberg, aga ei ole. Tema on ikka palju normaalsem. Tõsi on, et prototüüp töötas Õhtulehes.

Miks siis ikkagi loo keskkonnaks Saaremaa?
Algul tundus turvalisem kirjutada millestki, mis on kaugemal kodust, iseendast, oma lähiringist. Mingi pisuke hirm oli ikka, et kuidas vastu võetakse. Aga teise raamatu toon juba Muhusse, seal on päris kohad, minu enda lähedal. Tõmbasin kohe täiesti teise suuna. See on vaid kaks kilomeetrit minu kodust, päris küla. Muhulased olid lihtsalt natuke pahased, et mis saarlased, mida nemad mulle head teinud on. Mõtlesin siis, et saate nüüd! Mis tunne on, kui kodukülas on mõrv toime pandud?

Krimižanr, see oli teadlik valik?
Jah, ma teadsin ikka algusest peale, et kui midagi kirjutan, siis põnevusloo. Kirjutamise juurde jõudsingi läbi krimkade, mida hakkasin väga varakult lugema. Ja kui olin esimese läbi lugenud, siis teadsin, et tahan kunagi samasuguseid kirjutama hakata.

Alustamine on üsna pikalt veninud…
Pold aega ju. Kui teed igapäevatööd ajalehes, siis oled õhtul lugudest nii küllastunud, et tahad ainult rahu saada, mitte uute lugudega tegeleda. Aga ikka haudusin. Ja kahe modellisaate vahel võtsin kätte ja kirjutasin loo ühe hooga ära ning hakkasin siis toimetama. Kui ta paberil on, siis on temaga edasi töötada juba lihtne.

Mis kirjutamine sinu jaoks on? Töö, meelelahutus, kirg, teraapia?
Esimene raamat oli ehk isegi teraapia. Sellise sünge tooniga, nagu see on, ma seal midagi elasin välja, kasvõi sellesama majaõnnetuse. Mingid asjad, mis on elus läbi elatud. Aga raamatus on neist siiski vaid meeleolud.

Sundima pidid ka vahel ennast?
On hetki, kus sa küsid, kuidas lugu edasi peaks minema, aga kuidagi ei saa edasi. Siis tuleb lihtsalt oodata. Sundida ennast ei saa. Nagunii tõmbad pärast maha.

Lugu oli enne alustamist peas valmis?
Seda küll, aga ma ikka muutsin teda kõvasti. Ikka on hetki, kui hakkad kahtlema. Seesama kahtlemine on ilmselt suurim asi, mis inimesi takistab oma loomingut avaldamast. Hirm, et see pole küllalt hea, äkki keegi ei loe seda. Eks minagi pelgasin seda.

Mis sind hirmust üle aitas?
Kasutasin proovilugejaid. Nemad andsid julgust. Saatsin kirjastusse katkendi ära, vastus tuli paari päevaga ja asi läks käima. Määrati toimetaja ja hakkasime tööle. Kokkuvõttes – hirmud olid suuresti asjatud. Aga kui raamatut poleks ostetud, siis ma küll ei tea, mida ma oleks teinud…

Vigu on ometi sisse jäänud?
On. Aga ma loodan, et see, kes raamatu kätte võtab, sõidab sellest emotsiooni peal läbi ja ei pane eriti tähele.

Ajakirjanduses töötades olid sa suhteliselt tundmatu, aga raamatudebüüdiga oled siiski saavutanud mõningase tuntuse.
Teatud ringkondades küll. Aga massiliselt kindlasti mitte.

Kuidas uus roll sulle istub?
Eks ta natuke koormav on, sest ma olen antisotsiaalne loom. Mulle ei meeldi rahvahulgad. Pigem suhtlen lähedaste ja sõpradega. Aga ma olen arvestanud, et see on vajalik ja kui minu raamatut loetakse, siis pean ma ikkagi lugejatega ka kokku saama. Kui oleks minu teha, maap tuleks üldse kodust välja. Istuks arvuti taga ja teeks omi asju.

Kas maailm on su jaoks liiga kuri või eemaletõukav?
Ma olen lihtsalt liiga laisk. Küll ma linnas elades käiks rohkem väljas. Praegu jalutan põldude vahel. Paraku ma pole Muhust leidnud ringkonda, kellega suhelda.

Sinu suhe loodusega?
Mulle väga meeldib looduses käia. Kuigi talvel, kui ilm on kehv ja väljas libe, siis väga ei viitsi. Aga ma naudin väljade vahel kõndimist, avarust. Metsainimene ma ei ole. Mulle meeldivad põllud.
Viljapõld on minu jaoks motiiv, mis mind köidab, see seostub minu jaoks unistustega lapsepõlvest. Augustikuus istusin kuurikatusel, tagusin pähkleid katki ja kombainid olid põllul. Ja siis läks pimedaks ning kaugel metsaservas paistsid nende tuled. Ja need olid nagu suurlinna tuled minu jaoks. Ehk seostub vili ka isaga, kes oli mölder.
Ja siis motiiv – ma olen viljapõllus selili ja kuulen lennuki häält. Ja mõtlen, et kui inimene suudab metallist linnus lennata, siis mida mina kõike suudaksin. Lennuki hääl on minu jaoks unistuse hääl. Ema jaoks on ta sõja hääl.

Te elate emaga ikka sõbralikult koos.
Me oleme täitsa erinevad inimesed. Eks nagelemist on ka, ema tahab kogu aeg rääkida, kommenteerib pidevalt enda tegemisi, et näe, nüüd panen külmkapi ukse kinni, nüüd lasen kassi tuppa. Nagu raadio käiks toas. Mind see teinekord hirmsasti häirib. Aga ema hoolitseb minu eest, mina olen laisk. Mina elaks keset korralagedust ja sööks ainult valmistoite. Ema hoiab kodust elu üleval. Üldse, kodune teema, pesapunumine mind ei huvita. Söögitegemine ja pesupesemine raiskavad lihtsalt aega.

Virtuaalmaailm on sinu jaoks väga oluline?
Minu suhtlusringkond on selles maailmas. Nad on küll päris inimesed, keda ma enda sõbraks julgen nimetada, aga me ei puutu teisiti kokku. Kui seda suhtlusvõimalust ei oleks, küllap ma koliks Tallinna tagasi. Praegu saan feissbukist doosi kätte.

Kui sa saaksid olla taim, siis milline?
Oh issand! Üksinda kasvav männi- või kuusepuu.

Okaspuu siis?
Sirge männipuu.

Männid on tihtipeale ka kõverad ja jändrikud.
Ma tahaks olla üksik palgimänd. Ma ei tea küll, kuidas see võimalik on.

Miks just see?
Tundub kindel ja stoiline.

Kas seepärast, et niisugune puu näeb kaugele või et ta on ise kaugele näha?
See on terane tähelepanek, ma ei oleks ise niimoodi sõnastada osanudki. Nii üht kui teist.

Mis värvi sa oled?
Mulle meeldib väga punane, oranž, kollane, eredad soojad värvid. Aga ma ei pane neid elu sees selga. Ma kannan pigem musta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 490 korda, sh täna 1)