Surmaga lõppev haigus (22)

“Elame haiges ühiskonnas, millel puudub enesealalhoiu instinkt,” kirjutab liikumise Fortress Europe üks juhte, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Saaremaa piirkonna esimees Maria Kaljuste.  “Sallivushaigus lõpeb aga riikide ja rahvaste surmaga, kui kaine mõistus ei võida.”

Elame haiges ühiskonnas, öeldakse sageli, maa on haige reostuse tõttu, inimesed halva toidu söömise tõttu. Aga ometi on meie ühiskond haigestunud veel ühte haigusesse, sallivushaigusesse. Ei-ei, mitte headusesse ja hoolivusse, see oleks normaalne. Vaid enesealalhoiu instinkti puudumisse. Viga on saanud võime aru saada sellest, mis on ligimesearmastus ja hoolimine ning mis on ennasthävitav nartsissistlik sallivus, eesmärgiga teistele ülimat muljet jätta. Viimasel ei ole aga midagi pistmist maailma paremaks muutumisega.

Kaks leeri

Me oleme hübriidsõjas – sõjas, kus väike inimene on sattunud inforünnaku alla, mida ei ole võimalik enam adekvaatselt vastu võtta. Varem saime infot tavapäraselt “inimene inimesele” moodusel, mille puhul lisaks infole teadsime ka inimese usaldusväärsust ja tausta, kuulsime hääletämbrit ja saime otsustada näiteks inimese kehakeele ja näoilme järgi info paikapidavuse üle ning kas see meile ka sobib. Tänapäeval saame infot aga pöörase kiiruse ja sagedusega paljudest infotehnoloogiliselt kõrgelt arenenud kanalitest. Internetist, televiisorist, raadiost, kus info on juba töödeldud, nii et teised suhtluseks ja otsustamiseks vajalikud asjad peale edasi anda soovitava sõnumi on eemaldatud. Kanalid on eraomanduses või riigiaparatuurile alluvad, need ei ole olenevalt teemadest sageli erapooletud ja edastavad selektiivset infot. Infot on aga palju rohkem, kui inimene on võimeline seda sellisel moel edastatuna läbi töötama.

Igapäevaseks tegevuseks vajalikuks tagasiside andmiseks, imago ja arvamuse kujundamiseks haaratakse informatsioonipilvest tippnoote. Info tegeliku haldamise võimetuse varjamiseks võetakse aga poose. Seega ongi kujunenud muu hulgas välja leerid, kus inimesed identifitseerivad end kui “sallivaid” ja “rahvuslasi”.

Maailmas ringi vaadates näen, kuidas suurtel meeleavaldustel, mis tänases poliitilises situatsioonis on põhiliselt suunatud massiimmigratsiooni ja radikaalse islami leviku vastu ning fundamentaalsete väärtuste säilitamisele, on tavaks saanud niinimetatud vaikivad meeleavaldused. Seal marsivad julgeimad ja kangeimad täielikus vaikuses plakatitega külg külje, õlg õla kõrval protestides. Avaneb vaatepilt, kus reeglina vägagi rahumeelsed kodanikud, näiteks umbes 600 protestijat, on ümbritsetud paarist tuhandest ennast antifašistina identifitseerivast isikust, n-ö sallivatest. See on päris õudustäratav punt reeglina musta riietatud, kaetud näoga tüüpe, kes lõugavad, kuis jaksavad ja loobivad meeleavaldajaid asjadega, üritavad neile kallale tormates neil käest rebida rahvuslippe (solvang, mille pärast oleks kunagi võinud alata sõda) ning neid füüsiliselt vigastada. Sageli ässitatakse karjuma ja keskmist näppu näitama lapsi – mis on eriti taunimisväärne. Meeleavaldustelt on leitud ka kaugjuhitavaid pomme jms.

On tavaline ja harjumuspärane peaaegu kõikides maades, et meeleavaldustel seisavad politseinikud seljaga niinimetatud pahade – peavoolu ajakirjanduse tõlgenduse järgi lausa natside ja fašistide – poole. Ja näoga niinimetatud sallivate poole. Mis te arvate, millest see küll tuleb? Ehk oleks aeg peatuda ja reaalselt mõista, et politsei keerab loomulikult instinktiivselt selja sinnapoole, kus see on turvalisem. Mõistlike, olukorrakriitiliste inimeste poole, kes muretsevad oma laste turvalisuse pärast. Inimeste poole, kes ajavad asju sõnadega, korraldades aeg-ajalt, sellest eelnevalt ette teatades rahumeelseid meeleavaldusi. Näoga on politsei aga haigete, ohtlike märatsejate poole. Ehk oleks aeg hakata asju õigete nimedega nimetama või kui see ei sobi, siis keerata selg “õiges” suunas? Aga seda “õigust” ei võta politseinike instinkt vastu, sest see ei ole normaalne.

See on evolutsioon?

Rootsi riigis pagulase nime all viibivad täies elujõus mehed on mulle selge sõnaga öelnud: rootsi mehed on jobud, kes ei kaitse oma maad ega naisi ning annavad oma raha ära, ning neilt tulebki võtta nende raha ja nende maa ja vägistada nende naised, nemad aga peavad meid teenima – kuna see on evolutsioon?!

Hirmuäratav neandertaallaslik seisukohavõtt. Muidugi, kuid selles on ka suuresti tõde. Arhailise tsivilisatsiooni sissevoolu lubamisel ühiskonda tuleb arvestada ka selle eripäradega, sealhulgas ohjeldusmeetoditega. Taastada tuleks surmanuhtlus.

Moslemite halvakspanu euroopalike väärtuste suhtes on märgata kõikides Euroopa maades.

Euroopas ja Ameerikas on juba ka moslemitest poliitikuid, kelle kõigi poliitiline sõnum on tuua sisse rohkem moslemeid. Nende poliitikute tegevuskava ei ole mitte midagi muud kui islami levitamine heausksete lollide ja reaalsusetaju minetanud “sallivate” abil.

Sallivushaigus sellisel moel ongi haigus – haigus, mis lõppeb riikide ja rahvaste surmaga, kui kaine mõistus ei võida.


KOMMENTAAR: Olavi Antons, suvesaarlane, Saksamaal elanud ja Tenerifel tegutsev turismiettevõtja:

Eelmisel ehk 2015. aasta sügisel läbi Saksamaa tuhisedes sattusin ma vist Baden-Württembergi Liidumaal kohaliku raadiojaama peale, kus oli parajasti käigus sissehelistamisega jutusaade à la “Vox Populi”. Olin juba kanalit vahetamas, kui korraga sain aru, et jutt käib massiimmigratsioonist, Merkelist ja sellest, mida lihtne sakslane sellest arvab.

Ma võtsin isegi hoogu maha, et kauem levialas püsida, sest see, mida ma sealt kuulsin, oli kosmiliselt kaugel sellest, mida me kohvikuhumanistide käest, kellel “Onu Tomi onnike” kaenla all ning “humanismi”-lipp kõrgel, igapäevaselt kuulnud oleme. Need seisukohavõtud olid oma sajaprotsendiliselt eitavas kategoorilisuses koguni nii räiged, et ma mäletan ennast koguni mõtlemas, et eestlaste alalhoidlik (või siis nõukageenidega) enesetsensuur ei lubaks iialgi nii reljeefset sõnakasutust ei pagulaste ega ka seda kontrollimatut protsessi tagantkütvate poliitikute vastu.

Ühtki pagulaste massilise vastuvõtmise poolt tehtud kõnet selle arvata kolmveerand tunni jooksul ma ei kuulnudki. Ma tahan sellega öelda seda, et vähemasti minu arusaamist mööda olgu selle muusika tellijaks kes tahes, aga Saksamaa rahvas see küll ei ole, kelle pilli järgi pr Merkel tantsib.

Ja veel üks asi. Nagu ma armastan toonitada, olen ma üheksandat aastat Hispaania Kuningriigi territooriumil elades ikkagi kõigest külaline. Liiati makse maksev külaline. Ma käitun nagu külaline ja mind koheldakse nagu külalist. Nii need asjad käima peavadki. Mida teha aga külalistega, kes hakkavad käituma nagu peremehed?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 235 korda, sh täna 1)