Nii palju diislit ikka leiaks… (6)

TÕELINE KOLEMAJA: Muinsuskaitse Saaremaa vaneminspektori Keidi Saksa selja taga seisab hoone, millele linnavalitsus ei taha maksumaksja raha raisata ega omanikud oma raha. Maja aga muudkui laguneb. MAANUS MASING

TÕELINE KOLEMAJA: Muinsuskaitse Saaremaa vaneminspektori Keidi Saksa selja taga seisab hoone, millele linnavalitsus ei taha maksumaksja raha raisata ega omanikud oma raha. Maja aga muudkui laguneb.
MAANUS MASING

Kuressaares Garnisoni tänaval koolimaja vastas  asuva kolemaja ühe omaniku keel on terav ja süsimust võllahuumor otsib pahinal väljapääsu. Mees ütleb, et pole maja seniste põlengutega küll seotud, kuid samas on need tema vaatevinklist kasulikud olnud.

“Ühelt poolt on hea, et keegi on üritanud seda mitu korda maha põletada, aga mina põlengutega seotud ei olnud. Kui tahaks, siis nii palju diislit ikka leiaks, et see üks kord ära teha,” sõnab Pöide vallas elav Aivo Trull, kes sai koos sugulaste Anne Sillaotsa ja Aave Alasega Kuressaares Garnisoni tn 15 asuva kortermaja omanikuks aastal 2000. Paraku pole omaniku staatus neile seni õnne toonud.

Kümmekond aasta hiljem polnud majas enam ühtegi elanikku ja 2009. aasta novembris puhkes seal esimene tulekahju. Mitu neid täpselt toimunud on, pole teadagi. Viimase paari aasta jooksul on päästjatel sinna asja olnud kahel korral – 2015. aasta augusti lõpus ja tänavu augusti alguses.

Juba tükk aega on maja juures hoiatussildid, mis jätavad mulje, et inimesed võiksid hoonesse suhtuda kui katkuhaigesse – käi ringiga mööda, ära katsu ega vaata. Linnavalitsus ei taha raisata maksumaksja raha, omanikud oma raha. Maja aga muudkui laguneb.

Tihti on “joodikute Mekaks” tituleeritud majaga seoses kerkinud küsimus, miks seda lihtsalt kokku ei lükata, enne kui see ise ümber kukub või lõplikult maha põleb. Levivad kuuldused, et omanik tahab lammutada, linnavalitsus ei luba. Siis jälle, et linnavalitsus tahab lammutada, muinsuskaitse ei luba. Keegi teab rääkida, et muinsuskaitse lubaks lammutada, aga omanik ei taha. Nokk kinni – saba lahti.

Iga kustutamine maksab

Päästeamet on seda meelt, et taolised kasutuseta hooned tuleks igal juhul kas lammutada või renoveerida. “Igal hoonel on tegelikult omanik, kelle ülesanne on tagada hoone turvalisus. Omanikud peavad oma vara seisukorda kontrollima ja leidma probleemidele mõistlikud lahendused,” ütleb päästeameti kommunikatsioonijuht Kristi Kais.

Seda, kui palju on Garnisoni tänava maja päästekeskusele maksma läinud, on raske arvutada, kuid lühidalt väljendudes märgib Kais: “Odav see ei ole.”

Samas ei ole asi rahas, suurem probleem on pigem ikka see, et keegi võib sellisest hoonest raske tervisekahjustuse või koguni surma saada.

Üle tee asuva Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumi direktor Ly Kallas ütleb, et on sel teemal rääkinud juba eelmise linnavalitsusega. Praegusele linnavalitsusele pole ta ametlikku kirja läkitanud, kuid on samuti saanud aru, et kuna tegu on eravaldusega, on probleemi lahendamine keeruline.

“Muidugi olen nii linnakodaniku kui ka koolijuhina häiritud, et selline ohtlik maja meie kooli vastas paikneb,” kinnitab Kallas. “Kooli jaoks on suureks ohuks ka põlengud, mida on juhtunud mitmel korral,” lisab ta. Lagunenud maja on ohtlik ka suurte tuulte ajal, mil näiteks katuseplekitükid teele laperdavad.

Muinsuskaitseameti paksust toimikust selgub, et Garnisoni kinnistul paiknevate majade ehitusaeg on teadmata, kuid 1862. aasta Kuressaare linnaplaanile on peamaja koos abihoonega juba kantud. 1930. aastal sõlmitud lepinguga kuulus pool majast Elviine Hindzele ja teine pool Aleksander Trullile, kes oli praeguste omanike sugulane.

Muinsuskaitseameti hinnangul võib maja seisukorra halvenemist pidada pikaajalise hooletusse jätmise tagajärjeks, mida tõestavad ka kümneaastaste vahedega tehtud hindamisaktid, mis fikseerisid maja halveneva seisukorra.

Teostatud on küll siseremonte, mille käigus on seinad kaetud kips- ja saepuruplaatidega, kuid hoone puitkonstruktsioonid on jäänud hooleta.

Ehitusjärgne, 1850. aastatel rajatud puitkonstruktsioon on praeguseni korralikult säilinud, kinnistu keskel paikneb suhteliselt hästi säilinud salvkaev ning tähelepanelik vaatleja võib abihoone Komandandi tänava poolsel fassaadil näha esimest tumehalli lubivärvi. Alles on ka osa kultuuriväärtuslikeks tunnistatud akendest.

Raha-raha-raha

Üks maja omanikest Aivo Trull möönab, et olukord on ka tema jaoks keeruline, sest iga majaga seotud samm maksab meeletut raha.

Trull tunnistab, et maja on tema vastutusel, ja kinnitab, et plaanis on kinnistu maha müüa. “Linn on küll ettekirjutisi teinud, aga ei lubata lammutada ega ehitada. Lammutusloa oleme nüüd küll viimaks kätte saanud, aga siiani me lammutada ei tohtinud.”

Omanik märgib, et midagi muud peale buldooseri pealesaatmise polegi majaga paraku peale hakata.

“Kui oled valmis raha välja käima, ehita kasvõi kirik sinna asemele. Muudkui restaureeri ja vaheta, aga see pole ju mõistlik jutt,” leiab ta.

Trull lisab, et on kõikide muinsuskaitseameti regulatsioonidega küll nõus, sest majal on tõesti väärtuslik ajalugu, aga veel kolm aastat tagasi olid ainus korraldus omanikele: “Vaheta palke, vaheta aknaid!”.

Põlengud on tema arvates seotud korra puudumisega linnas: “Politsei tuleb 30 minutiga ja mulle öeldakse, et minge korraks kõrvale ning tulge hiljem tagasi. Omanikul on vist õigus ainult maksta. Lammutamisega on täpselt samamoodi – maksa raha, siis saad kõike.” Kokkuvõttes otsustati kinnistu maha müüa.

Kui kolemaja aadress interneti otsingumootorisse sisse lüüa, tulebki esimesena ette kinnisvaraportaali link viitega 120 000 eurot maksvale kinnistule. Eelmise aasta märtsi seisuga oli hind 150 000 eurot. Aivo Trulli teada peaks praegune hind olema 100 000, sest keegi olevat objekti vastu tõsisemat huvi tundnud.

Kinnisvaramaakler Lauri Kolk ütleb, et kinnistu on müügis olnud juba aastaid ning selleks, et teha müügitehingu poole edusamme, on hinda viimaste aastate jooksul tublisti alandatud. See on ka huvi objekti vastu tõstnud. “Selle aasta teise poole seisuga on krundi vastu huvi tundnud paar arendajat väljastpoolt Saaremaad, kes on selles kohas just kortermaja arendusperspektiivi näinud. Asukohta arvestades oleks see ka kõige parem lahendus,” arvab Kolk.

Abilinnapea Mart Mäeker sõnab, et linnavalitsus saab sellises olukorras kohustada omanikku tagama keskkonna ja inimeste ohutuse, muus osas jäävad linna käed lühikeseks.

Sissepääs hoonesse on tõkestatud, hoiatussildid olemas, sunniraha ei ole aga kohaldatud. Samuti ei ole volikogule tehtud hoone sundvõõrandamise ettepanekut.

“Sundvõõrandamine ei ole ka lahendus, kuna muinsuskaitse tingimuste kehtimisel peaks linn hakkama maksumaksja raha kulutama küsitava väärtusega projektidele. Kui need oleksid majanduslikult tasuvad, saaksid ka omanikud nendega hakkama,” märgib Mäeker.

Kas oleme nii rikkad?

Abilinnapea lisab, et seega tuleb olukorra parandamiseks muuta riigi muinsuskaitsepoliitikat.  “Kas me oleme nii rikkad, et igat tondilossi taastada?” küsib Mäeker.

Linnavalitsus on ehitise omanikele teinud kaks ettekirjutist – ühe 12.01.2012 ja teise 14.05.2015.

Saarte Hääles ilmus aga tänavu aprilli usutlus riigikontrolli kohaliku omavalitsuse auditi osakonna peakontrolöri Airi Mikliga, kes märkis, et kohalikul omavalitsusel oleks võimalusi, kuidas kolemajad linnapildist kaotada, küll.

Ta möönis, et kui linnavalitsus on probleemist teadlik, tuleb välja selgitada, miks omanik ei ole oma kohustusi täitnud. Kui suhtlemine ja ettekirjutised tulemust ei anna, peab määrama sunniraha.

On võimalik, et kohalik omavalitsus teeb ettepaneku rakendada sundvõõrandamist.  “Omavalitsus peab oskama protsesse juhtida ja paar sammu edasi mõelda. Ta vastutab selle eest, et inimeste elukeskkond oleks ohutu, ja ka selle eest, kui omanikud on hooletud ja vastutustundetud,” arvas Mikli.


Mälestusi täis atmosfäär

Kristel Koost, kes kolis majja elama 1997. aastal, ütleb, et põlenud ja lagunevate seinte taga on peidus tema lapsepõlv. “Elasime algul esimesel korrusel ühetoalises korteris. Lapsena ei pannud tähele, et maja olukord polnud kiita, sest see oli kodu.” WC-d elamises ei olnud, vesi tuli veeauto pealt ämbritega ise majja tassida.

Mõne aasta pärast koliti teisele korrusele, kus oli kaks tuba ja köök ning kuivkäimla naabritega kahepeale. “Elasime nurgapealses korteris, mis on korduvalt põlenud. Jube on vaadata. Külmavärinad tulid peale, kui nägin, et ema kunagises magamistoas möllasid leegid. Tuba oli meil õega kahepeale ja seal oli põrand nii kaldu, et mahapandud pallid veeresid kõik akna alla,” meenutab ta. Seinad olid justkui papist, sest pea iga lausutud sõna kostis kohe ka naabrile ära.

Aastal 2005 koliti majast minema, sest elamiseks ei olnud hoone enam turvaline. “Tunnen ikka veel, et see oligi kodu. Olen palju mõelnud, et oleks vaid piisavalt vahendeid, teeks kõik täpselt samasuguseks, nagu toona oli, kuna endiselt on kõik korterid täpipealt meeles,” räägib Kristel.

Maja praegust seisukorda nähes tunneb ta kahetsust, et lapsepõlvekodu nii õnnetus olukorras on ja keegi midagi ette ei võta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 297 korda, sh täna 1)