Pärsama selts algas jänesejahist

ENNE ÜHISJAHTI: Eelmisel nädalavahetusel kogunesid seltsi jahimaja ees pildile ühisjahil osalejad: (alumises reas vasakult) Oskar Mathias Kallas, Arli Lember, Mati Aljas oma koerte Reki ja Kaaruga, Kennar Lõhmus ja Mihkel Lempu. Trepil seisavad (vasakult) selle jahipäeva jahijuhataja Ilmo Torn, Janar Lempu, Toivo Lempu (toetub käsipuule), Konstantin Riik, Tõnu Lempu, Ain Viherpuu, Arvi Salu. Tagareas vasakult Indrek Kallas ja kõige pikem mees Tarvo Seema. MAANUS MASING

ENNE ÜHISJAHTI: Eelmisel nädalavahetusel kogunesid seltsi jahimaja ees pildile ühisjahil osalejad: (alumises reas vasakult) Oskar Mathias Kallas, Arli Lember, Mati Aljas oma koerte Reki ja Kaaruga, Kennar Lõhmus ja Mihkel Lempu. Trepil seisavad (vasakult) selle jahipäeva jahijuhataja Ilmo Torn, Janar Lempu, Toivo Lempu (toetub käsipuule), Konstantin Riik, Tõnu Lempu, Ain Viherpuu, Arvi Salu. Tagareas vasakult Indrek Kallas ja kõige pikem mees Tarvo Seema.
MAANUS MASING

Pärsama jahiselts sai alguse aktiivsete jänesejahi pidajate kokkusaamisest aastal 1953 ja pikk-kõrvu, nii halle kui ka valgeid, on seltsi liikmed küttinud läbi aastakümnete.

Pärsama jahimeeste ühise tegutsemise alguseks loetakse 1953. aasta veebruari. Kohalike jahimeeste mälestuste põhjal oli seltsi esimene esimees Eduard Selberg. Aastakümnete jooksul on seltsi kuulunud küttide arv kõikunud 30–40 vahel. Tänavuse aasta alguses oli liikmeid 46.

Käesoleval aastal lahkusid igavestele jahimaadele seltsi kaks staažikamat jahimeest Elmu Magus ja August Ärmus, kes olid seltsi tegevusega seotud üle 60 aasta ja kelle panus kohaliku jahinduse edendamisse oli väga suur. Nüüd on seltsi kõige staažikam kütt Ülo Viherpuu.

Pärsama jahipiirkonna pindala on 12 850 ha, sellest jahimaad 11 961 ha. “Kui lühidalt kokku võtta, siis Pärsama loodusala loodus on soodne ja populatsiooni kasvu soosiv kõikidele meil kütitavatele ulukitele,” räägib seltsi esimees Priit Trei. Samas sunnivad aastaid kestnud metsaraied ulukeid elupaiku muutma. “Punahirved, metskitsed ja metssead on külades juba sagedased külalised,” nendib ta.

Pärsma jahialale läbi aastakümnete iseloomulik olnud jänesejaht on vahepeal pikk-kõrvade arvukuse ootamatu languse tõttu pärsitud. Nüüd aga paistab halljänese populatsioon taas madalseisust üle saamas olevat ja näitab häid kosumise märke. Seltsi staažikamaid jahimehi Sulev Mägi võttis juba noore hagija ning küllap saab selle kilkamist varsti ka jänesejahil kuulda.

Ka üks uluk võib kahju tekitada

lempuPärsama kandi ulukikahjustustest rääkides märgib seltsi juhatuse liige Toivo Lempu (pisikesel fotol), et ka üks isend võib tekitada kahjusid, mis ei ole maaomanikele vastuvõetavad ja mida ei kavatseta taluda. “Kuna meie piirkond on küllaltki intensiivne põllumajanduslik piirkond, siis on ka surve ulukite poolt suurem,” nendib ta.

Suuremaks nuhtluseks maaomanikele ja maakasutajatele on eelkõige punahirved, kes kipuvad silorulle lõhkuma, samuti metssead, kes kahjustavad heinamaid ja viljapõlde. Põtradele meeldib Pärsama jahipiirkonnas asuvate metsanoorendike kallal maiustada, metskitsed kipuvad aga aiasaaduste pealseid rüüstama.

Häirivad metsamasinate roopad

Kui eelpool mainitud jäneste populatsioon suureneb, siis on Lempu sõnul kindlasti oodata ka rohkem teateid sellest, kuidas haavikuemandad on ühes või teises kohas õunapuude kallal käinud, ja muidugi ei saa mainimata jätta ka rändlindude rändeaegseid ulatuslikke viljapõldude kahjustusi.

“Põllu- ja metsameeste vaatevinklist paistab, et ulukid on nagu indiaanlased Ameerika uusasukatele – kes ei ole meie poolt, see on meie vastu ja tuleb hävitada,” märgib Lempu.

Jahiseltsi esimees tõdeb, et kui jahipidamise tingimused on head, on oma vabast ajast jahti pidada üsna mõnus tegevus. Kui aga metsas liikumine tähendab takistusi ja katsumusi nagu ERNA retkel, võib ka kõige kannatlikumal tasapisi tüdimus peale tulla. “Pean silmas neid lõputuid metsaväljaveomasinate jälgi, mida suuremad metsad täis on. Vahel ei taha isegi loomad neid sügavaid roopaid ületada,” räägib Lempu.

Üldiselt on Pärsama jahiseltsi suhted kohalike maa- ja metsaomanikega head. “Mõni omanik tahaks küll, et jahimees istuks tema omandi ääres ja valvaks seda 24/7, aga no kus sa jõuad!” ohkab Lempu. Samas kiidab ta neid maaomanikke, kes teevad kõik, et jahimehel oleks võimalikult lihtne tema vara kahjustamist ära hoida. Olgu siis tegu viljapõldude servade puhtana hoidmise või põlluservadesse varitsuseks kõrgistmete paigaldamisega. Samuti annavad hoolsad maaomanikud operatiivselt teada, kui kusagil on ulukikahjustused tekkinud.

Suurkiskjaid on Pärsama jahialal küll nähtud, aga mitte kütitud. Hunt ja ilves selles piirkonnas paigal ei püsi. “Aastakümneid tagasi üks karu küll suvitas meil Oitme kandis päris mitu nädalat, aga läks salapärastel asjaoludel kaduma,” muigab Lempu.

Seevastu väikekiskjaid kohtab Pärsama jahimaadel hulgaliselt. On rebaseid, kährikkoeri, metsnugiseid ja mäkri. Viimane on ka üks suuremaid kahjutekitajaid. “Linnadesse ta vist veel jõudnud ei ole, aga maal on küll nii, et kui maamaja kusagil tühjaks jääb, nii on mäger kohe platsis. Ei mingit elamisluba ega vallas registreerimist,” nendib Lempu.

Suurus on jahimehele oluline

Seltsi juht tunnistab, et jahimehed ikka üksjagu edevad kah ja tahavad ikka naabrist ilusamat ja suuremat trofeed küttida. Jahijumalanna Diana on Pärsama küttidele kaunis armuline olnud. Trei toob kütitud trofeedest esile juba 1983. aastal Arli Lemberi kütitud põdrasarved, mis hinnati 334,30 punkti ja kuldmedali vääriliseks. Paljudes kataloogides on need aga ekslikult Ain Lemberi nime all. Väärikad on kindlasti Toomas Põlluääre 1986. aastal kütitud ja 303,40 punkti ning samuti kuldmedali vääriliseks hinnatud põdrasarved.

Sokusarvedest on parim Ülo Viherpuu poolt 1992. a kütitud 151,53 punktiline kuldne trofee. Jaan Ärmusele kuuluvad aga Järvamaal 2002. aastal kütitud pronksmedaliväärne karukolju ning 1996. aastal Saaremaalt kuldmedali ja 2007. aastal Pärnumaalt  pronksmedali väärilised hundikoljud, 2000. aastast hõbemedali väärilised hirvesarved ja 2014.a mägra kolju. Kuldsete metsseakihvade omanikuks sai 2006. aastal Joonas Lindov. Elmu Magusa kogus on 2002. aastast hõbedane rebase kolju. Trofeekataloogi sirvides selgus, et kopra ja üllatusena ka kähriku medaliväärset trofeed Pärsama jahipiirkonnas polegi.

Jahiseltsil on oma jahimaja Koiklas, mis on sisse seatud 1936. aastal algselt koorejaamaks ehitatud hoones. 1970. aastal anti maja rendile jahimeestele ja jahimajana avati see 1976. aastal. Suuri teeneid oma maja saamisel oli seltsi tolleaegsel esimehel Kalju Toomil. Praegu on maja jahiseltsi omandis ja plaanis selle põhjalikum uuenduskuur, kuna viimane suurem remont tehti majale enam kui kolmkümmend aastat tagasi 1984. aastal.


parsama-jahiselts

  • 46 liiget, viis liikmekandidaati
  • Juhatuse esimees Priit Trei, juhatuse liikmed Ilmo Torn, Ive Kuningas, Ain Viherpuu ja Toivo Lempu.
  • Seltsi esimene juht oli Eduard Selberg. 1960. aastatel juhtis Pärsama sektsiooni Helmut Kreitsmann. Seitsmekümnendatel kuni aastani 1984 oli sektsiooni esimees Kalju Toom. 1984–1990 juhtis Pärsama jahimehi Jaan Ärmus ja 1990–2013 Toivo Lempu.
  • Selts kasutab Pärsama jahipiirkonda, mille pindala on 12 850 HEKTARIT, jahimaad moodustavad sellest 11 961 hektarit.
  • Jahipiirkonnal on hulk naabreid: Võlupe ja Tagavere vahel Orissaare jahiselts, Kuivastu–Kuressaare maantee ääres kattuvad piirid ühe kilomeetri pikkusel lõigul Tornimäe jahiseltsiga, edasi on piirinaabriks Valjala jahiselts, siis Kaali jahiselts. Luulupe soos kattub piir Karja jahiseltsiga ja Karja külast kuni Oitme jõesuuni on piirinaaber Leisi jahiselts.

Pärsamalt on pärit mitmeid jahindustegelasi

Pärsama külal näib olevat huvitav seos ja koguni järjepidevus Saarte jahimeeste seltsiga. Pärsamal on sündinud kauaaegne SJS-i juht Feodor Teder ehk Tedre Priidu, mees, kelle tööd ja osa saarte jahinduses on raske üle hinnata. Praegu elab tema sünnikodu naabruses Jaan Ärmus, kelle kohta võib öelda sama. Natukene maad eemal elab SJS-i kauaaegne direktor Ilmo Torn ning läheduses ka praegune direktor Ive Kuningas. Kõik need Pärsama inimesed on Saaremaa jahindusega väga tihedalt seotud.


Jänesejahil pikad traditsioonid

Seoses jänesejahiga sai Pärsama jahiseltsis 1970. aastate lõpus alguse traditsioon, mis kestis vahelduva eduga kuni 2005. aastani.

Nimelt tulid jahimehed kokku 1. jaanuari hommikul kell 10 ja tehti üks suurem või väiksem jänesejahituur. Kui jänes oli kütitud, võis endale lubada koosistumist ja jäneseprae maitsmist, loomulikult ei puudunud ka aastavahetuseks tehtud koduõlu. Sellisel moel jahilkäimisele andis oma tõuke ka ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis määrus, mis sätestas, et metsjänestele võib jahti pidada ainult koeraga ja vähemalt kolme jahimehe osavõtul. Jaht oli lubatud laupäevadel, pühapäevadel ja riiklikel pühadel.

1982. aastal oli Pärsama jahisektsiooni laskelimiit 26 halljänest ja 12 valgejänest. Tavaliselt kütiti igal jahindusaastal 10–30 metsjänest. Seda kuni 2002. aastani, mil halljäneste arvukus mingil põhjusel järsult langes. Valgejänes oli hakanud jahipiirkonnast kaduma juba varem ja seda mitte liigse küttimise tagajärjel. Praegusel ajal kütitakse Pärsama jahimaadel vaid paar-kolm metsjänest aastas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 640 korda, sh täna 1)