Seal pisikeses külapoes nii mõnus, hubane ja soe

PÄKAPIKUKOTIKE: Hellamaa poe müüja Sille Rebane demonstreerib päkapikukotti, mis on jõulude aegu üks nõutavamaid kaupu. MAANUS MASING

PÄKAPIKUKOTIKE: Hellamaa poe müüja Sille Rebane demonstreerib päkapikukotti, mis on jõulude aegu üks nõutavamaid kaupu.
MAANUS MASING

Reede ennelõunal Kuressaarest Sääre poole sõites saab nautida tuttavaid vaateid. Uusehitised tee ääres annavad märku maaelu kasuks otsustanud saarlastest.

On´s neil uusasukatel maal ka tööd? Kuidas nad endale leiva lauale saavad? Küsimus on aktuaalne juba seepärast, et töökohti maal napib ja kenad pisikesed maapoedki on viimastel aastatel ridamisi uksed sulgenud. Niisugune on Eesti elu.

Viis aastat tagasi oli Rahuste poe omanik Ave Kaal optimistlik, öeldes Saarte Häälele, et Sõrve imeline loodus ja inimesed on just need, mis teda kui Tallinna tüdrukut selle mereäärse paigaga seovad.

Üksnes loodus pole see, mis ettevõtja Rahustesse meelitas, kuigi väikepoodnikel pole kerge kusagil. “Eks suvi toidab meid ka talvel. Seni, kuni see nii toimib, saame poodi hoida,” jätkas Ave tookord lootusrikastes toonides.

Kas suvi 2016 oli teistsugune või andis Sõrve loodusesse ja inimestesse kiindunud Avele tõuke miski muu, et ta viinakuu lõpus otsustas poe kinni panna? “Otsisin endale järglase. Usun, et kevadel on Rahuste pood taas avatud. Elukohamuutus tingis selle, et lõpetasin – Kuressaarest Rahustes tööl käimist ei pidanud mõistlikuks,” tuleb Avelt kiire vastus.

Tosin aastat Rahustes poodi pidanud Ave on tundma õppinud nii sõrulasi kui ka sissesõitnuid ja imestanud, mida kõike küll turistid tähele panevad, millest huvituvad.

“Turist imetleb eelkõige väikepoe miljööd. Astub sisse mitte suuri asju ostma, vaid just vaatama, kuidas saab pood nii väikesel pinnal üldse tegutseda, tema jaoks on sel oma võlu. Siin nad rõdu peal istuvad ja ajavad külameestega juttu, mõni kohalik mees pursib inglise keelt ja kui muidu ei saa, siis võetakse käte ja jalgade keel appi. See on vahva,” meenutab Ave unustamatuid hetki.

Küllap on ka teised külapoodide müüjad samasuguseid tähelepanekuid talletanud.

Laadla pood ja külakeskus

Teada-tuntud Laadla leivapäevadele on tuldud nii Saare- kui ka Muhumaalt, Mandri-Eestist ja välismaaltki. Tänavu augustis peetud leivapäev kandis 10. järjenumbrit. Leivapäevade peakorraldaja on Laadla poe omanik Jone Koppel, keda võib nimetada Sõrve patrioodiks, külaelu eestvedajaks.

Viis aastat tagasi kerkis kaupluse kõrvale külakeskus, kus nüüd agarasti seltsielu edendatakse. Argipäeviti täidab külakeskuse rolli pood, kus sisseoste tegema tulnud inimesed kokku saavad ja sealsamas laua taga istudes maailma asju arutavad ja külajutte puhuvad.

22 aastat on Laadlas müüjaametit pidanud Marju Õunpuu. Haapsalus sündinud naine peab ennast sõrulaseks.

“Ema oli Sõrvest pärit. Minagi olen siin Kargis nüüd 33 aastat elanud, alguses olin karjafarmis tööl. 22 aastat tagasi kutsus Jone mind poodi ja siia olengi jäänud,” võtab Marju kokku.

Enam kui kahe aastakümnega on Sõrves palju muutunud. Marju meenutab, et algusaastatel käis poes palju rohkem ostjaid. Praeguse ajaga ei anna võrreldagi. “Talvel elavad siinkandis peamiselt pensionärid. Neile on seda poodi väga vaja, nooremaid inimesi satub sisseoste tegema harvem,” räägib Marju.

Ju siis oli reedene päev üks nendest harvadest, kus ka üks noormees poodi sisenes. Marju ütleb, et Peep Priske on kohalik mees ja tema on küll sage külaline, lisab veel, et Mõntu kalatööstuse töölised käivad ka toidupoolist ostmas.

“Näete, kauba sortiment on üsna rikkalik, kui meil parasjagu seda kaupa pole, mida inimene soovib, siis saame ju tellida. Ainult jah, inimesi on vähe,” ohkab staažikas müüja.

Praegu polegi poeomanikul müüjale täiskohaga tööd pakkuda. Marju ütleb, et on poole kohaga tööl, kella 11-st kella kolmeni. Pärastlõunase aja kuni kella seitsmeni on leti taga kaupluse omanik Jone ise.

Täispikk reportaaž ilmus laupäevases Saarte Hääles.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 924 korda, sh täna 1)