LUGEJA KIRI: Kas koolikiusamine on alati olnud? (3)

Olin kümneaastane, kui pärast Abruka algkooli linna kooli tulin, koju sain ainult koolivaheaegadel.

Internaat oli ajahambast puretud vanas majas. Tingimused olid spartalikud. Meie toas oli 15 voodit, seda tuba kutsuti “kopliks”. Sügisel oli pesemine õues. Oli kõrgetel jalgadel suur piklik metallanum, milles olid avad ja avades tilad, kust tuli vesi. Seda agregaati nimetati “kommunismi künaks”.

Olin ainuke viiendik suurte keskkoolitüdrukute hulgas. Et keegi oleks mind kiusanud või halvasti öelnud, seda ei olnud mitte kunagi, kõik olid väga abivalmis. Linnakooli tase oli kõrgem ja algul olin hädas, aga keskkoolipiigad olid alati nõus mind aitama.

Tõelise pedagoogiandega olid Maret ja Riita. Nad õpetasid mulle algebrat, mis tuli alles järgmistes klassides. Algebraliselt oli matemaatikaülesandeid palju kergem lahendada. Üldse õpetasid nad mind oma teadmiste tasemel ja juba I veerandi lõpuks olin klassi paremate hulgas, nii et suutsin juba nõrgemaid aidata.

Nii elasingi kõik nädalavahetused oma klassiõdede peredes, sest tühjas internaadis oli külm ja kõle. Mõtlen suure tänutundega nendele emadele, kes oma lapse kõrvalt toitsid ja hooldasid, haiguse korral ka põetasid võõrast last.

Oli vaene sõjajärgne aeg, aga kartul ja kaste oli alati laual ja muidugi ka kala. Pidin ise oma riideid pesema ja korrastama ning hästiriietatud linnatüdrukute hulgas olin kindlasti paras Tuhkatriinu. Võib olla seljataga arvustati, aga minuni see ei jõudnud.

Eks poistel mingid väiksed raginad ikka olid, aga mingit lauskiusamist või kellegi peksmist küll ei olnud.

Keskkooli viimastes klassides elasin erakorteris. Kogu keskkooliaja käisime koolis teises vahetuses. Olen õhtune inimene ja teine vahetus sobis mulle väga hästi. Kooliajast on mul kõige helgemad mälestused. Kindlasti oli ka tol ajal vägivalda. Sõja läbi teinud ja sõjas traumeeritud mehed – arvatavasti nii mõnigi mürgeldas kodus.

Olen mõelnud, miks olid inimesed siis nii sõbralikud. Nad olid sõjakoledustes ellu jäänud, Stalin oli surnud ja suuremad repressioonid lõppenud. Inimesed olid tänulikud, et said elada oma kodus. Oli Hruštšovi sula aeg ja lootus paremale tulevikule.

Räägitakse, et meie rahvas pole kunagi nii hästi elanud kui praegu. Miks on siis nii palju kurjust? Kuulan Kuku raadiot, aga “Vox populit” enam kuulata ei suuda. Sealt tuleb kirumist ja sappi kõige kohta, rääkimata tigedatest internetikommentaaridest.

Öeldakse, et laps on kodu peegel. Õnnelik ja rahulolev laps ei kiusa teisi. Targad inimesed ütlevad, et tegelikult on selle taga alaväärsuskompleks. Ta peab kogu aeg endale ja teistele tõestama, et on kõva mees.

Kunagi räägiti kapitalismi hundiseadustest. Kole oli kuulata Vikerraadiost ühe mõjuka reformierakondlase ütlemist, mille trükkis ära ka Õhtuleht (20.12): “Erakonna esimees ja peaminister peab olema elajalikum, küünilisem, vähem usaldav oma koalitsioonipartnerite suhtes.”

Hiljuti rääkis ka väga lugupeetud ja edukas ärimees noortest ja vanadest huntidest. Loodame, et Saaremaa jääb endiselt inimlikkuse saareks.

Elmi Epro

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 524 korda, sh täna 1)