Suur-Saaremaa ei aita. Tallinn riisub koore (8)

gerrigrunberg-2016Pöide valla elanik Gerri Grünberg kirjutab, et on haldusreformi käiku Saaremaal jälginud passiivselt, aga aina kasvava ärevusega, sest kogu see värk tundub aina enam sarnanevat kuplialusele elule.

Eelmisel aastal sattusin lugema kaht minu jaoks silmapaistvat teksti: Lothar Treblow´ lühikuuldemängu “Kala” ja Archie Browni kapitaalset teost “Kommunismi tõus ja langus”.

Kuuldemäng kirjeldab inimkonda aastal 2972, mil see on Maa rikutud atmosfääri tõttu sunnitud aastasadu elama klaaskuplite all, kus kogu elu juhtimine on delegeeritud end ise programmeerivatele arvutitele, mida nimetatakse Võimuks. Kui Võimu teenindava ametniku juurde läheb teadlane, kes hingevärinal räägib, et ta nägi meres kala, ootab teda lõpuks “ennetähtaegne utiliseerimine”.

Archie Brown kirjeldab kommunistliku süsteemi tõusu ja langust, aga mina lugesin välja veel midagi, mis ei olegi omane ainult kommunismile, vaid võimule üldse: võimule saamiseks tallatakse jalge alla konkurendid ja võimupüramiidi tippu klammerdutakse küünte ja hammastega, tagudes samal ajal jalaga pähe konkurentidele ja peites reaalsust kajastavat informatsiooni.

Põhjalik ja aus analüüs

Kolmas, mille olemasolu tahan tunnustada, on Lembit Suvi 1997. aastal koostatud analüüs Eesti omavalitsuste võimekuse kohta. Silme ette kerkib selle kaanekujundus, kus selgelt näha, et omavalitsuste toimetulek ja võimekus sõltub eelkõige kaugusest Tallinnast. Kontrastid on aastatega läinud veelgi reljeefsemaks.

Olen haldusreformi käiku Saaremaal jälginud passiivselt, aga aina kasvava ärevusega, sest kogu see värk tundub aina enam sarnanevat kuplialusele elule. Ma ei ütle, et haldusreform kui niisugune on vale üldse, aga mulle peab tõestama, et just niimoodi, nagu praegu plaanitakse, on õige ja kasulik.

Mistahes reformi tehes peaks kõige enne olema tehtud olukorra põhjalik ja aus analüüs. Koos arvutustega. Praegu tuginetakse eelkõige OÜ Geomedia aastaid tagasi koostatud omavalitsuste võimekuse pingereale, milles vähemalt ühe pingeritta sättimise põhimõtte ma vaidlustaksin.

Kui olukorra analüüs tehtud, tuleb püstitada eesmärgid, võrrelda mitut varianti ja mõelda, kas need on reaalsed. Siinjuures oleks kasulik vaadata, mis on juhtunud nende valdadega, mis meil ühinenud, vaadata, mis juhtunud Lätis, kus kümmekond aastat tagasi samamoodi rahvast üle rulliti.

Alles siis, kui olukord analüüsitud ja eesmärgid valitud, saab reformiga alustada. Muidu ei ole reformist midagi head oodata. Ühte selge plaanita reformi olen ma juba näinud: eelmisel aastal täitus 25 aastat maareformi algusest. Halvasti läbimõeldud haldusreformi viljad on palju kibedamad: kaob piirkonna elanike otsustusõigus oma kodukoha asjadele kaasarääkimisel, kaovad kohanimed, süveneb võõrandumine (ehk on juba niru osavõtt arvamusküsitlustest selle tunnistuseks).

Et mitte jääda omaette irisejaks, püüdsin oma kahtlustele leida kinnitust inimestelt, kes on omavalitsuste ja nende ühinemiste teemaga süvitsi tegelenud. Kõigepealt OÜ Geomedia koostatud omavalitsuste pingerea seletuskiri “KOV võimekuse indeks 2014 lõppversioon”. Leheküljel 27 paikneb joonis 17, mis kujutab aastal 2005 ühinenud omavalitsuste arengu tulemusi: Eelnev näide annab alust väita, et kohalike omavalitsuste üksuste ühinemisprotsessi tulemustele on üheselt mõistetavat hinnangut keeruline anda. Osade indikaatorite muutus kohaliku omavalitsuse tasandil langeb kokku riigis toimuvate üldiste arengutega. Näiteks pole ükski 2005. aastal ühinenud omavalitsusüksus suutnud peatada rahvaarvu vähenemist. Kohaliku omavalitsuse finantsvaldkonna komponendis on järgupunktide liikumine olnud omavalitsuseti nii kasvavas kui kahanevas suunas.

See on üsna diplomaatiliselt öeldud. Kes diagrammi vaatab, näeb, et enamikus ühendvaldades on enamikud näitajad alla käinud.

Kaie Arm oma 2014. aastal koostatud magistritöös “Kohalike omavalitsuste ühinemise mõju ühinenud haldusüksuste arenguvõimele Lääne-Viru maakonna näitel” järeldab: Sellele analüüsile tuginedes võib väita, et 2005. aastal ühinenud kohalikud omavalitsused – Väike-Maarja, Tapa ja Tamsalu vallad, ei oma suuremat arenguvõimet võrreldes teiste Lääne-Virumaa omavalitsustega, kes ühinemist ette võtnud ei ole.

Suurusmaania juured

Nüüd teeme meie Suur-Saaremaad. Ehk on suurusmaania juured juba nõukaaegses Kaarma kolhoosis, mis oli tol ajal üks Eesti NSV suuremaid, kui mitte kõige suurem (vist 18 000 ha). Tol ajal oli majandi keskmine suurus 7000–8000 ha. Teise kursuse tudengina püüdsin arvuti abil analüüsida, kas ja kuidas sõltub majandi töötulemus tema suurusest. Sõltus küll, suurim polnud parim, aga silmapaistvalt hea oli Võru rajooni täiesti tundmatu Sõpruse kolhoos Suure-Munamäe külje alt. Pindalaga 2500 ha. Aruandes jäi see “anomaalia” kajastamata.

Väikemajandi efektiivsuse kuulutamine oleks käinud vastu tolleaegsele poliitikale: liitmine, liitmine. Aga enamik meie lahendusi ootavatest võrranditest pole liitmised, vaid väga paljude muutujatega, ning maksimumtulemus ei ole tavaliselt parim lahend.

Mida ma tahan öelda kokkuvõtteks? Suur-Saaremaa vald ei aita meid, sest Tallinn riisub koore inimeste ja raha näol. Ja riigi esindajad, kes peaksid looma eeldused Eesti tasakaalustatud arenguks, pole Lembit Suvi 1997. a aruande kaanepilti näinud ega lugenud tema hilisemat uuringut aastast 2001, milles ta ütleb: Kõigi omavalitsusüksuste toimetulekuvõimest enam kui kolmandik kuulub Harju, Lääne-Viru, Järva ja Rapla maakonna omavalitsusüksustele, kusjuures toimetulekuvõime langeb kaugenemisega pealinnast umbes kahe protsendi võrra 10 kilomeetri kohta.

Aga äkki nad ikkagi on lugenud ja teavad?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 139 korda, sh täna 1)