2016. aasta oli pikk, väsitav, monotoonne, segane ja ärev

ulo-tuulik“Kui järjekordne aasta mööda saab, siis positiivse poole pealt peaks inimene iga aastaga natukene targemaks saama, aga teisest küljest jääme jällegi iga aastaga vanemaks,” leiab kirjanik Ülo Tuulik. “Selliselt mõeldes on siin meeldiv ja kohustuslik mingil kombel ühendatud. “

Oma esinemistes olen pidanud vajalikuks anda omapoolne definitsioon, mis inimesele eluks olulised märksõnad on. Need on mälu ja tänulikkus. Tavaliselt jäetakse tänamised teksti lõppu, aga sel korral hakkaksin tänamisega algusest pihta.

Mis puutub aasta jooksul targemaks saamisse, siis tänaks Kuressaares sündinud ja kasvanud ning nüüd Tallinnas töötavat Marko Siili, kes on aastakümneid olnud Saaremaa esimaletaja. Tema on üks maailmas ringi rändaja, kes mitu korda aastas külastab ka meie suurt idanaabrit. Just tema tõi mulle Peterburist väga huvitavaid ja olulisi raamatuid. Suurel Venemaal ilmub trükiteoseid palju ja mitte ainult propagandistliku tähendusega, vaid ka tõsiseid teoseid – ennekõike neid, mis puudutavad ajalugu. Kui olen nõksukese targemaks saanud, siis tänu Markole.

Tublid lapselapsed

Teisest küljest, kui vananeme, hakkavad märkamatult tervisehädad tunda andma. Ja miks ma ei peaks aastavahetusel tänama Kuressaare haigla kahte head arsti Andres Sarjast ja Ivar Vippi, kes just aasta lõpu poole minu väikeseid, kuid siiski minu jaoks olulisi tervisehäireid oskasid väga hästi leevendada.

Kui aga küsin endalt, kes on mulle pidevalt hingerõõmu ja -rahu ning head tunnet andnud, siis peaksin kiitma oma lapselapsi – oma järglastest nelja poissi. Üks jätkab tööd Hiinas ülikooli õppejõuna. Teine sai valmis oma doktoritöö, mida kaitseb rahvusvahelise mereõiguse alal eeloleval aastal. Kaks nooremat poissi lõpetasid Tartus gümnaasiumi ja alustasid teed kõrgema hariduse poole. See tahtmine targemaks saada ja selle juures väga kindel arusaamine, et seda saab teha püsiva ja järjekindla tööga, on tänapäeva heitlikus maailmas üks tõeline hingekosutus.

2016. aasta oli pikk, väsitav, monotoonne, segane ja ärev. Ma ütleksin need sõnad nii üleilmses pildis kui ka Euroopale ja meie oma Eesti Vabariigile, kus poliitilise olme üksikasjad on muutunud väsitavalt monotoonseks.

Ärevust tekitavad sõjakolded laias maailmas ja pagulaste pidev juurdevool Euroopasse. Kui pisutki vaatame oma kodutänavalt kaugemale, siis sellised asjad peaks igaühte meist natukene murelikuks tegema. Need on aktiivsemaks muutunud ühiskondlik-poliitilised ilmingud, mis ühel kaunil päeval mitte mingil juhul ei lõpe ega läbi saa. Ma näen, et õige mitmeid aastaid elame sellises hingelises ärevuses.

Pagulus ja parempoolsus

Mis saab sellest turvalisest ja edukast ja pika ajalooga Euroopast, kus mitte ainult pagulus, vaid ka intensiivistuv agressiivne parempoolsus hakkab ennast mitmel pool näitama. Selline on põgus poliitiline provintsis elava vananeva eesti kirjaniku pilk tänasele maailmale.

Kui rääkida positiivsusest, siis möödunud aasta andis meile üsna palju kõikvõimalikke juubeleid. Kogu aasta oli ülemaailmne Paul Kerese aasta. Seda tähistati tõepoolest kõikjal, kuna Keres on olnud läbi aega­de tuntuim eestlane. Võib-olla nüüd Arvo Pärt on saanud tema kõrvale.

Möödus ka 70 aastat Nürnbergi protsessist, mis tegi kokkuvõtteid viimasest suurest sõjast. See on oluline tahapoole vaatav tähtpäev – kuidas see sõda toimus ja millega lõppes ning millised on need hoiatused, mida sellest kaasa võtta.

Peale selle oli hulk kolleegide juubeleid – meie hulgast lahkunud Debora Vaarandi 100. sünniaastapäev ning minu edukalt toimetavatest kolleegidest said 70-aastaseks Rein Veidemann ja Viivi Luik ning Mats Traat 80-aastaseks.

Positiivsete emotsioonide hulka kuulub kahtlemata ka see, et saime Eesti kirjanike liidule uue esimehe, Tiit Aleksejevi. Tema esimese poole aasta tööga ollakse väga rahul. Selle aasta sisse mahub ka kirjanikkonnale üks oluline lisavõimalus. Kui eelmisel aastal hakati andma palka viiele kirjanikule, siis selle aasta lõpuks lisandus veel neli. See on meie suure kirjanikkonna arvu juures väike number, aga ikkagi samm edasi. Selles mõttes peame tänulikud olema.

Uueks aastaks soovin saarlastele, et me need ammu oodatud parvlaevad kätte saaksime. Et ei oleks mingit psühholoogilist takistust mandriinimestel ja välismaalastel nii kaunisse kohta tulekuks ja et mingisugused hetkeseisud transpordi vallas ei hakkaks seda kuidagi häirima. Soovin, et meie omalt poolt ei läheks, kogu minu lugupidamise juures hiidlaste vastu, uusi laevu vastu võtma kitsega. Lähme parem ise. Vaatame, kuidas nad tulevad, sest laev on ju alati ilus. Soovin, et me oleks ikkagi regulaarselt ja püsivalt ühendatud meile tähenduslikult suure, väga suure Eestimaaga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 239 korda, sh täna 1)