Aivar Pohlak: Saaremaa võiks olla omaette riik (4)

pohlad

Sõrve poolsaarel elav Aivar  Pohlak on mees, kes ütleb asjad välja nii nagu mõtleb. Otse ja keerutamata. Mees, kelle arvamused inimestele meeldivad või ei meeldi. Pohlak ise sellest numbrit ei tee, arvab edasi ikka nii, nagu talle meeldib ning kui unistab, siis suurelt.

Aivar Pohlak ütleb, et teda on Saaremaal ilusti omaks võetud. Ehk seepärast, et ta pole kuskile ennast pressinud. Sõrve on tema jaoks koht, mida ta oli otsinud. Metsa sees ja mere ääres. Mets peab olema, mere ääres võib käia.

Mulle on jäänud mulje, et te olete inimene, kes ei jäta kedagi ükskõikseks. Kas meeldib või ei meeldi. Ise olete ka sellest aru saanud?

Jah, olen konkreetne inimene ja see toob kaasa ka konkreetse suhtumise minusse. (naerab)

Aivar Pohlak on kuidagi ära kadunud, varasemalt tundusite rohkem pildis olevat. Kas on avalikku esinemist vähemaks jäänud?

Mulle endale tundub pigem vastupidi ja ilma arvutamata pakuksin, et vähemalt kord nädalas aasta keskmisena on tulnud vastata ajakirjanike küsimustele või esineda kuskil kas kirjalikult või suuliselt. Siiski praktiliselt ainult jalgpallilises ruumis.

Vaatame tagasi lõppevale aastale. Kehv meeaasta oli, kuidas Kaunispel meega lood olid?

Olen tegelenud mesindusega üle 35 aasta. Üks aasta on seni olnud tänavusest kehvem. Tänu enda keerispeapõldudele saime aastavajaduse – ligi 100 kilo – siiski kätte, lisaks tulid pered talvitumast sedavõrd tugevatena, et Kargil, merest veidi eemal olevas mesilas, korjasid suuremad pered juba mais magasinid täis.

Üks tuttav arutles millalgi, et miks ometi inimesed üldse keskustest nii kaugele tahavad elama tulla?  Teie sõidate pidevalt oma toimetamiste tõttu Tallinna vahet, 300 km pluss praam. Kas see väsitav ei ole?

Minu jaoks ei ole linn loomulik keskkond. Olen lapsest saati kippunud loodusesse. Üks osa minust on erak ja kui tema oma üksindusvajadust rahuldatud ei saa, siis pole ka teisel osal minust võimalik aktiivselt suhelda ja suure koormusega tegutseda.

Kõik siin maailmas sõltub inimese jaoks sellest, kuidas ta asjale vaatab – ma ei tunne, et Tallinnas käimine oleks koormav, kuigi mõnikord olen 19-tunnise päeva järel väsinud, aga see on normaalne. Mul on põhimõte, et Eestis olles tulen igaks ööks koju. Olen jõudnud kell 2 ja kell 4.40 jälle mandrile sõitnud. Kuid põhimõtetest algavad kõik asjad.

Olgem ausad, Sõrve on üks jumalast maha jäetud kant. Siinne endine hiilgus hakkab silma sirelite õitsemise aegu. Võsas-metsas kasvab-õitseb meeletult sireleid. Kui minevikuvarjud. Olete sama märganud?

Sirelite suhtes on sul õigus ja need sirelid, nii helelillad kui valged, on üks Sõrve säärel nähtaval olevaid olulisi kujundeid, mis tuletavad meelde, et maailma ja Eesti ilusaimad päevad on tõenäoliselt seljataha jäänud.

Loen sügis- ja talveõhtuti Iidele piima järele minnes maanteele paistvaid tulesid – rekord pärineb mullusest jõuluajast ja on 52. Mõned tuled kaovad, mõned tulevad juurde, mõned süttivad harvemini, mõned sagedamini. Eks see kõik kirjeldab elu kulgemist ja kinnitab, et maailma eluväärsena hoidmiseks tuleb elutempot hoida nii madalana kui võimalik.

Kas tunnetate Sõrves olles ääremaastumist ja maapiirkondade tühjenemist?

Maapiirkondade tühjenemist näen selgesti ja mitte ainult Sõrves. Mul on tõeliselt kahju, et taasiseseisvumise järel ei tekkinud Eestis liidrit, kes olnuks võimeline nägema suurt pilti ja tajuma põhiasjaolusid, mis vajalikud selle maa ja rahva elu elamisväärsena hoidmiseks ja mida tulnuks algusest peale toetada. Üks sellistest asjadest on maaelu ja põllumajandus, mis isegi Šveitsi-suguses arenenud riigis üheks ühiskonna ühtlase ja stabiilse toimimise alustalaks.

Mida siis valesti tehti?

Taasiseseisvunud Eesti esimesed juhid nägid maarahvast nende võimule ohtliku ühiskonna osana ja käivitasid seda mittetoetavaid loogikaid. See sobis ka primitiivsele kapitalistlikule majandusmudelile – pean silmas näiteks metsade rahaks tegemist, mida teha lihtsam, kui maal inimesi ei ela, aga ka muid asjaolusid, mis kujundasid meist pigem tarbiva kui loova rahva – see meenub iga kord, kui Mart Laar kõneleb, kuidas lääneriikide juhid teda jõuliste majandusotsuste eest kiitsid. Kuigi ilmselt olnuks tark taibata, mis oli selle kiituse tegelik tähendus ja ihaldada head sõna pigem oma rahva käest.

Kas üldse midagi teha annab, et inimesed maale tagasi tuleksid? Eelmise aasta üks suuremaid märksõnasid oli haldusreform. Torgu vald on varsti minevik. Mis te arvate, kas elu läheb paremaks või vähemalt ei lähe halvemaks?

Teha annab alati, kuigi tõsi on, et täna sissetallatud radade asemele uusi kujundama hakata on märksa keerulisem, kui olnuks 25 aastat tagasi. Siis oli tegelikult meie võimalus. Haldusreform on nüüd formaalne ja ei muuda iseenesest midagi.

Et elu paremaks muuta, on kõigepealt vaja saada aru, mida Eestimaa endast kujutab ja mida kujutavad endast siin elavad inimesed, kirjeldada ära eesmärgid, kuhu tahame jõuda ja teed nende eesmärkide realiseerimiseks. Aga ma ei näe, et seda oleks süsteemselt tegema hakatud.

Kas saartele oleks vaja kuidagi erilist korda? Näiteks majanduslikult maksusoodustusi või muud sellist?

Loomulikult. Hiiumaale ja väiksematele saartele igal juhul. Maksusoodustused, omamoodi autonoomia. Kohalikke peab toetama selles, mis sinna paika sobib. Näiteks oleks Sõrve ideaalne koht õunte ja teiste puuviljade kasvatamiseks. Praegu on see tarbijale kallis. Tervikut peaks tajuma.

Ma ise olen terviklike kontseptsioonide inimene – kui kevadel tütar Pilleriin Ruhnu koolis eksameid tegi, sõitsime abikaasa Triinuga jalgratastega saarele tiiru peale ja koos sellega sai valmis ka nägemus sellest, milline võiks olla Ruhnu toimimise loogika, et säilitada väärtused, peegeldada neid väljapoole ja luua elu toimimiseks vajalik majanduskeskkond. (naerab ja räägib pikalt-laialt, kuidas riik saaks Ruhnus elu toimimas hoida).

Miks teie tütar Ruhnu koolis käib?

Ta on koduõppel. Nii nagu kõik mu lapsed  (Pohlakul on kokku viis last – R.V) on olnud. Lähevad tavakooli 5.-7. klassis. Hommikuti on meil kodus tunnid. Mina annan vene keelt ja matemaatikat ning abikaasa teisi aineid. Kaks korda aastas käime Ruhnus vastamas. Meie otsisime kooli ja Ruhnus oli õpilasi vaja. Kõigile sobis.

Sõidate tihti üle mere, kas laevaliiklus peaks olema maanteepikenduse põhimõttega kasvõi hinna osas?

Minu jaoks on oluline, et laevad liiguksid. Kohalike jaoks oleks ehk loomulikum küll, et laevasõit oleks hinnalt sama maanteel sõitmisega.

Palju te ise mandri vahet sõidate?

  1. aastal olen mandril käimistega läbinud autoga 37 300 km.

Erinevad kultuurid ja usud tekitavad eri arusaamasid. Lõppeval aastal on see eestlastele tulnud aina lähemale. Varem toimusid kultuuride kokkupõrked meist kaugemal, nüüd on nad meie õue peal. Ja mitte soojalt ei võeta võõramaalasi vastu. Mida eestlased teie arvates lõppude lõpuks kardavad? Seda, et Eesti ja eestlus seguneb ja kaob?

Kultuuride konfliktid on tekitatud kunstlikult nii majandusliku kui poliitilise võimuvõitluse käigus ja eestlane ei taha sellisest protsessist osa saada – see on meie reaktsiooni sisu. Tavalises olukorras, kui teisest rahvusest inimene vajab abi, on eestlane külalislahke, nagu ka kõik teised rahvad.

Mida teie kardate?

Ühelt poolt ei karda ma nagu midagi, küll aga muretsen paljude asjade pärast. Kõige suuremaks mureks on lääne ja ida vahelises suhtlemises üksteist austava ja mõistva dialoogi puudumine, samuti globaalse kapitalismi domineerimine kõikides majandusruumides ja läbi selle normaalsete ja loogiliste majandusmudelite ja mitte ainult nende hävimine.

Eelistate Euroopas reisimiseks lendamisele autot. See tähendab aastas sadu tunde mööda Euroopat tiirutamist. Millised mõtted seda Euroopat autoaknast silmitsedes pähe tulevad?

Euroopas käimise peale tuleb aastas umbes 400 sõidutundi. 1800 km päevas on piir. Nädalavahetustel Lääne-Euroopa hotelle vaadates näib, et paljudel lääne inimestel on motoorne rahutus sedavõrd kõrge ja kodu tähendus sedavõrd kahjustatud, et nad peavad isegi puhkepäevadeks sealt välja tulema, et lihtsalt kuskil olla ja midagi teha. Autoga sõitmine on mõtlemise aeg. Eks neid mõtteid tuleb üksjagu.

Aga kui küsida sama Saaremaa kohta?

Siin on liiga palju ja liiga lohakalt saetud metsi, selgelt tunnetatav side minevikuga, palju inimtühje piirkondi, palju ilusaid naisi ja ürgse olekuga mehi. Suvel väga palju välismaa numbrimärgiga autosid. Vahel olen mõelnud, et Saaremaa võiks olla omaette riik. Noorim tütar ütles ükskord, et Saaremaa on nagu vana mees, kellel on palju lugusid jutustada.

Mille üle te isiklikult aastal 2016 kõige rohkem rõõmu tunnete?

Selle üle, et minu kõrval on minu pere ja et meil on rahulikus ja kenas keskkonnas oma lihtne kodu. Sellest algab kõik.

Kus aastavahetus tuleb ja mis lubadused-ootused uue aastaga seotud on? Kui on. Või on aasta 2017 lihtsalt üks uus leht kalendris?

Uus aasta on minu jaoks tulnud alati kodus ja nii on selgi korral. Mingeid lisalubadusi sõnastada ei oska – olen alati andnud endast kõik, mis võimalik, et maailma elamisväärsemaks muuta. See lapsepõlves kujunenud sinisilmsevõitu soov on kummalisel kombel jäänud siiani mu sisemise motivatsiooni allikaks.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 868 korda, sh täna 1)