LUGEJA KIRI: Kes sõi pardipraadi? (3)

Keskea ületanud sõbranna otsustas sünnipäeva koos sõpradega tähistada asjatundjate soovitatud restoranis. Peretuttav oli kunagi rääkinud, et nende jõulutoit on juba aastaid olnud kodune pardipraad, maitsev ja mahlane. Valis siis kostitaja menüüst selle vist kõige kallima – pardiprae. Lisas soovi, et toit oleks võimalikult pehme, söögikõlbulik ka viletsamate hammastega külalistele.

Lauale toodi ahvatlev ilusasti garneeritud roog. Kuid oh häda – part oli nii sitke, et süüa oli peaaegu võimatu. Üks külalistest vabandas, et tema seda süüa ei saa, ja pakkis oma tüki paberisse, öeldes, et viib naabrinaise koerale. Magustoit oli igati tasemel. Kui sünnipäevalaps viimasena lahkus, palus ta kokale edasi öelda, et nüüd ta vähemalt teab, mis on pardipraad. Edaspidi ei kavatsenud ta sellist kogemust oma raha eest saada.

Saatuse irooniana tuli tal mõni aeg hiljem taas pardiga “kohtuda” – ühes teises kallis kohas, kus toimus ühe seltsi hästi ettevalmistatud üritus. Lauale toodi lõunasöök –pardipraad!!! Priske lihatükk, selle all kartulipüree porgandite ja veel mingi lisandiga. Liha ei õnnestunud aga kuidagi süüa, see oli toores, seest lausa punane. Oleks pidanud kaasa võtma terava noa, et tükke lõigata.

See proua, kes oli oma pardiprae naabri koerale viinud, teist kogemust ei tahtnud. Tema teatas, et pardipraadi ei võta ja tellis makaronid hakklihaga.

Üks naabritest loobus kohe, kui kahvel lihatüki sisse ei läinud. Arvas, et proteesid on kallimad kui see söömata jäänud lõuna. Teine proua püüdis nüri noaga saagides lihakillukesi kätte saada. Suus liha peenestada ei õnnestunud, tuli närimata tervelt alla neelata. Loobus temagi.

Üks õnnetu piduline murdis 100 eurot maksma läinud hamba! Õnn oli, et hammas toiduga alla ei läinud. Nii viidi enamik taldrikuid koos pardiga tagasi.  Õnnetu part võinuks parem edasi elada – vaataksin neid linde meelsamini kindluse vallikraavis või merelahel ujumas. Pardi asemel oleks võinud pakkuda liha, mida kokad oskavad valmistada.

Kuidas oleks etiketi järgi õige käituda? 15–17 eurot maksnud toit lihtsalt lauale jätta? Roog tagasi saata ja paluda pehmeks hautada? Või peaks olema viisakas – katsuda lihast killukesi lõigata ja proovida need tervelt alla neelata, sest närida sitket liha ei õnnestu. Või peaks ettekandja ise enne küsima, kas soovitakse pooltoorest, keskmiselt küpsetatud või täiesti küpset liha? Ainult küpsest ei piisaks – liha peaks ka pehme olema!

Pettunud pardisööja

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 484 korda, sh täna 1)