Aare Rüütel: meie eesmärk ei ole anda kadunute lähedastele lootust (3)

TIINA KÕRTSINI, ÕHTULEHT

TIINA KÕRTSINI, ÕHTULEHT

Aare Rüütel, SA Kadunud tegevjuht, otsustas pärast sügisest terviseriket kolida Tallinnast Saaremaale. Miks Saaremaale?

Saaremaa on minu koht. Terviserike aitas asja ära otsustada. Nii Saaremaa kui ka Kuressaare nimes on minu eesnimi ju sisse kirjutatud (muigab).

Sündinud olen 1968. aastal Tallinnas. Olen linnapoiss – kuni 18-aastaseni elasin Hiiul. Mäletan, et kui päris väike olin, oli tänav muldkattega. Mitte kaugel kodust olid mustlased laagris. Keegi pidas läheduses kanu.

Aga miks Saaremaa? Siin on palju põhjusi. Lühidalt – tunnen ennast hästi siin. Käisin aastaid Saaremaal, sõitsin vabal päeval siia, olin päeva või kaks, sõitsin ringi. Ma olen Saaremaa risti ja põiki läbi sõitnud. On midagi, mis mind siia kutsub…

Teen iga aasta lõpus järgmise aasta plaanid. Ma ei tee päevaplaane, sest elu muutub hetkega. Tänaseks kujutan enam-vähem ette, mida ma sellele maale vastu anda saan. Mul on selge, mis ma siin teen, kui pikemaks jään. Plaanist rääkida ei saa, muidu ei tule asjad välja. Võin öelda, et see plaan puudutab väikseid külasid ja neid inimesi, kes viitsivad toota midagi mahedat, ning see puudutab merd.

Aeg-ajalt toon Saarte Sahvrile midagi mandrilt, olen lihtsalt transportija. Saarte Sahver on tõeliselt päikeseline koht. Laiemas pildis on see midagi enamat kui mahetoitu müüv pood.

Milline tähtsus on meie elus toidul?

Oleme see, mida endale sisse sööme, mida mõtleme ja välja ütleme. Nii lihtne see ongi. Aga selline arusaam on minuni tulnud viimastel aastatel. Viis-kuus aastat mõtlen teistmoodi.

Mul on eestlasele tüüpiliselt väga pikad juhtmed. Mulle ei jõudnud kohale, et elu lõpeb ära hetkega, et see ei ole film. Olen elanud ohtlikku, tavainimese mõistes hoopis teistsugust elu. Kui lapsepõlv keskkooli lõpetamisega läbi sai, tegin teistsugused valikud. Oleksin mitu korda pidanud aru saama, et tänane päev võib olla viimane. Aga ei saanud. 42-aastaselt jõudis alles kohale. Siis hakkasin vaatama, mida teen, kuidas elan, mida söön, ütlen ja mõtlen.

Mis juhtus kuus aastat tagasi?

Arst avastas, et mul on teatud sorti vähk, kasvaja. Mõtlesin esimest korda sügavamalt järele.

See ei olnud midagi hullu, kõik oli opereeritav, kasvaja oli healoomuline. Sattusin lugema intervjuud Urmas Sõõrumaaga, kus ta rääkis, et raamat “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari” on tema elus oluline. Sellest raamatust jõudsin raamatu autori Robin Sharma videokoolitusteni, hakkasin vaatama, mida söön. Ja siis hakkasin järjest oma elust välja lülitama inimesi, kes on negatiivsed. Sellistega, kellega saad kokku ja kohe on mingi häda, elu on nii raske.

Me ei pea kedagi kaasas tassima ja kellegi teise elu ei saa me ka elada. Osa asju muutsin ja osa jätsin muutmata. See, mille muutmata jätsin, liigse rabelemise raha pärast, tuli sel aastal tagasi.

Mis juhtus?

Kukkusin kokku. Kui ei oleks kukkudes pead vastu aknalauda ära löönud, nii et see hakkas verd jooksma, ei oleks ma kiirabisse helistanud. Oleksin istunud ja oodanud, kuni hakkab parem ja poole tunni pärast oleksin tõenäoliselt istunud autorooli. Teel oleksin autoga kraavi sõitnud, võib-olla ka otse teise ilma.

Olen varem minestanud – kunagi oli raske avarii. Kui olime ühe inimese autost välja aidanud, mäletan, istusin selg vastu auto ratast ja ütlesin, et nüüd ma minestan ära, ma ei jaksa rohkem.

Aga nüüd seisin püsti, mul oli Värska vee pudel käes, mõtlesin, et nii kehv on olla, pean selle pudeli laua peale panema ja istuma. Ma ei jõudnud midagi teha. Sain aru, et niimoodi me suremegi. Ei jõua kirjutada hüvastijätukirja, ei jõua andeks paluda või öelda, et “varanduse ma peitsin sinna”. Me ei jõua. Mõte on viimane, mis võib olla, ja siis ongi kõik. Kui kõik inimesed mõtleksid, et täna on viimane päev, siis nad teeksid kõike hästi.

Mul on elus olnud perioode, kus kõik oli mustvalge – ei mingeid kompromisse. On olnud aeg, kus oli palju actionit. Ma ei vaata krimisaateid või politseiteateid, mul ei ole seda seiklust enam vaja.

Töötasin miilitsas ja politseis 1990. aastate alguses kriminaaljälituses, isikuvastaste kuritegude osakonnas. Ühel öösel pildistasime jaoskonnas Permist pärit isikuid. Nende autost me midagi ei leidnud ja lasime nad minema, aga fotod olid tehtud. Hiljem tuldi nõudma, et ma need pildid hävitaksin. “Need on väga kahtlased inimesed,” seletasin osakonnajuhatajale ja ütlesin, et ei hävita. Tegemist oli inimestega, kes Vabaduse väljakul hiljem pommi said. (1993. aastal 26. augusti hilisõhtul Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud nn permikate vastu suunatud tapmiskatse – K. S.)

Läksin ülemusega tülli ja sain aru, et mulle sobib rohkem 6. osakonnas, kus [Koit] Pikaro oli, abiks olla. Kandideerisin erirühma ja saingi.

Oli komandeering, kus reaalselt oleks võinud keegi surma saada. Kui tookord operatsioonil oleks korteris lõhkenud granaat, mis peaaegu juhtus, siis meid ei oleks enam. Käisime kinni võtmas isikuid, kes olid vanglast põgenenud. Neil ei olnud midagi kaotada, kandsid eluaegset karistust. Kasutasime operatsioonil kaks korda relvi, üks inimene pääses põgenema. Kuna palju asju läks valesti, siis ma ei saanud istuda ja mõelda, et järgmine kord teen samamoodi.

Kirjutasime ettekande ja panin sisse, mida politsei peadirektor peab muutma. Ettepanekute peale tuli vastus, et kui sulle ei meeldi, siis võid ära minna. Kahju oli, aga läksin ära (muigab).

Kuu aega pärast politseist lahkumist sain kliendi Venemaalt, kes käis tihti Eestis. Ta vajas ihukaitsjat. Hakkasingi Venemaa ja Eesti vahet käima.

Ihukaitsjana teed plaani ja pead seda järgima, sest kui kõrvale kaldud, saad “laksu sisse”. Samas pead saama improviseerida. Ihukaitsja töö ei ole kellegi kõrval seismine, et hetkel, kui käib pauk, ette hüpata ja ise kuul kinni püüda. See töö on ka teekonna planeerimine, läbisõitmine, kohtumispaikade ülevaatamine – ajamahukas, aga huvitav. Kunagi õppisin Stockholmi kesklinna niimoodi tundma, et sõitsin kaks nädalat mööda linnatänavaid. Peab oskama linnast igalt poolt välja ja sisse sõita. Samuti olen õppinud tundma Moskvat ja Peterburi, Samaarat, Vladikavkazi ja Londonit. Olen töötanud aastaid Venemaal ja teistes riikides ihukaitsjana. Seal on olnud olukordi, kus saamegi peaaegu kohe surma.

Ma ei jätnud endale aega mõelda, kui lühike ja habras elu on. Nüüd oli aega kõik läbi mõelda.

Nüüd otsid sa inimesi?

Inimesi otsin ajast, kui miilitsasse “isikuvastastesse” tööle läksin, 1990. aastast. Ihukaitsjana töötamise ajal tuli otsida neid, kes kliendile võlgu olid jäänud. 2008. aastal asutasime koos Peeter Kaaretiga, kellega sattusin miilitsas ühte kabinetti tööle, sihtasutuse Kadunud, et aidata otsida neid, kes õnnetuse või kellegi käe läbi teadmata kadunuks jäänud. Kuna inimeste otsimine on töö, mida oskan, siis see on minu viis maale, kus elan, tagasi anda.

Tegelikult on meil kadunute otsimises kaks tegevussuunda: teadmata kadunute otsimine vabatahtliku tööna selle eest tasu saamata ja kadunud isikute otsimine oma firmas raha eest tehtava tööna.

Tasu võtame, ja enamasti ette, kui otsime pärijaid. Eesti notarid teevad selle töö küll hästi ära, kuid mõnel juhul nad ei leia inimest.

Näiteks viimane töö, kus Eesti rahvastikuregistris on viimased andmed isiku kohta 1939. aasta kevadest. Ta peaks olema nüüd 92-aastane ja eeldatavalt ei ole ta enam elus. Selgus, et tal on kaks tütart ja nemad on nüüd kolmanda ringi pärijad. Nad on vaja üles leida.

Eelmisel aastal suhtlesime Austraaliast ühe advokaadibürooga kiirusega üks kiri kuus. Austraalias asuv pärand, mis ühel eestlasel oli saada, oli kirjeldatav kuuekohalise numbriga. Kui selle pärija lõpuks üles leidsime, elas ta töötuna ühes Euroopa riigis. Kui sa ei leia andmeid internetist ja arhiivist, siis tuleb minna ja inimestega kohapeal rääkida.

Inimestega tuleb rääkida ka siis, kui otsid teadmata kadunud inimesi. Tuleb minna sinna, kus seda inimest viimati nähti. See ei ole puhtalt vabatahtlike töö, see on rohkem ikka politsei töö.

See on samuti huvitav, sest räägid kõikvõimalike inimestega. Olen istunud ja rääkinud tunde õhtuti kuskil külas. Leiad külast kõige teadjama inimese, see võib olla kohalik salasigaretimüüja või poepidaja või raamatukoguhoidja. Esimene tund ei räägita muidugi midagi, aga kui nad näevad, et oled usaldusväärne, kui sa ei ole politseist (muigab), siis kuuled lõpuks kõigest.

Kas teadmata kadunute otsimine annab nende lähedastele lootust?

Meie eesmärk ei ole anda teadmata kadunute lähedastele lootust. Anname lähedastele julguse tegutseda. Kui nad tahavad saada vastuseid, siis peavad nad ise tegutsema. Siis alles on abiks vabatahtlikud. Eelkõige on see sõnum kadunu lähedastele – sa ei ole murega üksi.

Keeruline on teha väljaspool politseid sama tööd, mida muidu teeb politsei. Vabatahtlikud ei saa asendada neid, kes oma igapäevase ametitööna peavad midagi tegema. Vabatahtlikud saavad politseid ainult aidata. Vabatahtlikud panustavad oma aega, muud kulud peab olema võimalik neile kompenseerida. Seepärast sai SA Kadunud juurde eelmisel aastal tehtud fond, kuhu on võimalik teha annetusi.

Igal aastal oleme aidanud otsida ja leida kümneid inimesi. 2016. aastal leidsime veel viimasel hetkel inimesi elusana. Novembri viimastel päevadel aitasime leida Lõuna-Eestis 44-aastase mehe, kes oli ekseldes leidnud mahajäetud maja, kus ta sai ka lõket teha. Minu kogemuses on pikim aeg, mil inimene sügisesse metsa kadununa on leitud elusana, neli ööpäeva. Kõiki inimesi siiski üles ei leia. Meil on kaheksa aasta jooksul jäänud 47 sellist juhtumit, millele ei ole veel vastust. Aga otsime vastuseid edasi.

Paljud ei eksi mitte lihtsalt ära, vaid keegi kolmas sekkub nende ellu, inimene maetakse maha. Nii tugevaid inimesi, kes vaikselt ajavad asjad korda ja pärast elavad rõõmsalt edasi ning ei tee kurja, on vähe. Isegi kui see kunagine tegija on siit ilmast lahkunud, on oluline saada vastused.

Milline on sinu unistuste elu?

Unistasin lapsepõlves fotograafiks või detektiiviks saamisest. Täna olen mõlemat. Ma elangi täpselt nii, nagu ma tahan elada. Asjad on minu jaoks lihtsad – sa pead olema terve, sul peab olema katus pea kohal ja sa pead saama söönuks. Kindlasti pead jagama oma tegevuse läbi midagi head ja positiivset siia maailma ning pead olema tänulik. Iga uue päeva eest, mis sulle antakse.

Me kõik teeme ise oma valikud – kas hommikul vihastame selle peale, et väljas lund sajab, või rõõmustame selle üle, et maa läheb valgeks. Ütleksin nii, et me kõik võime iga päev elada oma unistuste päeva.

Kaie Saar


Aita kadunute otsijaid

  • Arvelduskonto SEB: EE661010220095092013 Kadunud SA. Selgitus: annetus
  • Arvelduskonto SEB: EE441010220248190225 Kadunud SA. Selgitus: annetus otsingufondi

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 012 korda, sh täna 1)