Tööinspektor Rein Nelis: üdini pätte Saaremaal ei ole

TEHNIKAHUVILINE: 1990-ndatest aastatest on Rein Nelisel veel alles vanu Vene masinaid, mida putitada. Nendega teeb ta kõik maatööd ära. ERAKOGU

TEHNIKAHUVILINE: 1990-ndatest aastatest on Rein Nelisel veel alles vanu Vene masinaid, mida putitada. Nendega teeb ta kõik maatööd ära.
ERAKOGU

Rein Nelis on põline saarlane. Oma aega jagab ta Kuressaare ja Leisi vallas asuva vanematekodu vahel. Kuigi tema oskustega mees kuluks ära igas ilmanurgas, on ta otsustanud oma aja ja elu pühendada kodusaare paremaks paigaks muutmisele.

Olete 15 aastat tööinspektsioonis olnud, mis selle ajaga muutunud on?

On toimunud märgatav areng, me ei seisa paigal. Kuigi inspektoritöö on ikka ühesugune, siis ettevõtetes käies on näha, kuidas asjad arenevad. Tekivad uued töökohad ja uued töökeskkonnad, mida on rõõm vaatamas käia, sest need on tänapäevased ja ilusad. 15 aastat tagasi olid Saaremaal enamasti nõukogude ajast jäänud hooned. Sel ajal ei tahetud sageli mõnda ruumi sissegi lasta, öeldi, et see ruum on alati kinni olnud. Nendesse ma ikka piilusin ja sealt tuli sageli mõni rikkumine.

Kuidas Saaremaa võrreldes mandriga arenenud on?

Muud vahet ei olegi, kui et Saaremaal on kõik asjad veidi kallimad, sest praamisõit pannakse külge. Samas varem olid praamidega veel suuremad probleemid, tänapäeval on ühendus tegelikult väga hea. Mõnikord sai tormi korral mitu päeva järjekorras oldud.

Eks ettevõtlusega tegelevad siin üldjuhul ikka saare patrioodid. Käib ka vastupidine asi, näiteks tulevad mandriettevõtted meile tööd tegema, sest nad teevad kõige madalama pakkumise. Näiteks ehitatakse enne Kuressaaret teed ja seda teeb mandri ettevõte. See firma tuli isegi oma asfaldibaasiga kohale, kuigi sealsamas kõrval on ettevõte, kes seda toodab.

Saaremaa ainukese tööinspektorina ei ole te spetsialiseerunud ühele kindlale alale. Kas see on puudus või tugevus?

Tegelen tõepoolest nii tööstuse, ehituse kui ka teeninduse kontrollimisega. Üksinda saab siin hakkama ja mul on pikk praktika seljataga ehk ei ole probleeme. Kuigi alad on seinast seina, pole sest hullu – ongi just huvitav, sest ei teki rutiini. Üks ala süvitsi väsitaks ära. Tööinspektsioon koolitab piisavalt ja vajadusepõhiselt ehk ükski ala võõraks ei jää.

Millised tööandjad Saaremaal on?

Seinast seina. On väga aktiivseid, kes ootavad lausa, et tulge ja vaadake, öelge, mis valesti on, ja teeme ära. Enamik on sellised. Aga on ka selliseid, keda peab taga ajama ja otsima ning kes ei taha päringutele vastata. Nendega tuleb lihtsalt rohkem tegeleda, ei ole midagi teha.

Mis neil siis viga on?

Mõned tööandjad tunnevad, et tööohutus ei too ettevõttele otseselt midagi sisse. Ei osata näha, et investeerides töökeskkonda ja tööohutusse, saame ka paremaid tulemusi tootmises või teeninduses. Pigem proovitakse vanaviisi hakkama saada. Puudu jääb ka töötajate töötervishoiu- ja tööohutusalasest harimisest. Kui selgitada, et juhendatud töötaja teeb ka paremini tööd, siis ausalt öelda saavad kõik lõpuks aru. Sellist olukorda pole veel olnud, et kellegagi oleks konflikti läinud. Üdini pätte Saaremaal ei ole.

Mõnikord ütleb ettevõtja, et meil ei ole ju midagi juhtunud. Siis ma alati küsin, et kas me peame tegutsemiseks siis seda esimest õnnetust ootama jääma. See paneb tavaliselt mõtlema. Üks tööandja ütles hästi: inimene on nii laisk, kui laisk tal lastakse olla. Kui inspektor käib ja torgib, siis ta tunneb ka vajadust tegutseda.

Saaremaal on ilmselt keeruline tööinspektorina üllatada. Kõik ju teavad, et see inimene kontrollib töökeskkonda.

Jah, auto tuntakse juba kaugelt ära. Ükskord ma märkasin ühel katusel turvavarustuseta töötajaid. Siis hakkasin sellise väikese ringiga nende poole sõitma. Aga katuselt näeb ju kaugele. Kui auto nurga tagant välja jõudis, siis juba nägin, kuidas näpuga minu suunas näidati.

Eks proovitakse ikka üle kavaldada. Korra juhtus selline lugu, et vaatasin ühel lamedamal katusel töötavat töömeest. Tundus, et traksid on peal ja köis ka järel. Imestama pani see, et ta nii kaugele saab selle köiega käia. Ta liikus vabalt edasi-tagasi, kuigi vahepeal peaks ankurduspunkte vahetama. Siis mul õnnestus üles ronida, et vaadata, kuidas tööd tehakse. Tuli välja, et mehel oli paari meetri pikkune köiejupp küljes, mis lihtsalt lohises kaasa.

Inspektorit proovitakse igatepidi tüssata, aga inimene ei mõtle, et tema oma elu ja tervis on mängus.

Kuidas üks saare mees lõõgastub?

Ma olen ikkagi maapoiss, seega nädalavahetused veedan maakodus. Kasvatan kartulit, aedvilju, õunu ja marju. Ka tehnikahuvi pole kuhugi kadunud. 1990-ndatest on mul veel alles vanu Vene masinaid, mida putitan. Nendega teen kõik maatööd ära. Tänapäeva tehnikat tavaline riigiametnik osta ei jõua.

See on ikka vist korralik katsumus neid vanu masinaid töökorras hoida?

Kulukas on, vahel on küll selline tunne, et odavam oleks uus masin osta (naerab). Aga see on tahte küsimus – mul on soov ikka ise nokitseda. Siis ei hooli hinnast, peaasi et ise teed.

Teine asi on, et kui toit tuleb oma põllu pealt, siis tean täpselt, millega olen seda väetanud. See on oluliselt tervislikum, kui poest ostes. Elatan end oma kasvatatud aedviljadega ära.

Intervjuu ilmus tööinspektsiooni infokirjas Tööelu.

Hannus Luure

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 747 korda, sh täna 1)