Tiina Ojala talletab kolhoosiajalugu

TIINA OJALA: Tahan anda eheda ülevaate kolhoosiajast, millega sel ajal tuli tegeleda. SANDER ILVEST

TIINA OJALA: Tahan anda eheda ülevaate kolhoosiajast, millega sel ajal tuli tegeleda.
SANDER ILVEST

Mihkli talumuuseumi juhataja Tiina Ojala uurib Kihelkonna piirkonna 1948.–1962. aasta kolhoosiajalugu, selle esimene tulemus on ülevaateartikkel suve hakul ilmuvas Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatus.

Kui palju seda Saaremaa ajalooperioodi üldse uuritud on?

Minu teada ei ole. On küll toredaid kodu-uurijate töid, kus on üles loetud väikekolhoosid, külad ja nende esimehed. Suuremat tööd kogu asja sisu, kronoloogia, elu aastate lõikes muutumise, suunanäitajate osas pole praegu küll olemas.

Kolm viimast talve olen olnud usin Saaremaa arhiivi külastaja, lugesin vanu dokumente ja kaustasid veel enne, kui need Tartusse toimetati.

Minu üllatuseks oli Kihelkonna piirkonna 17 majandi kohta meie arhiivis päris palju head materjali. Sel ajal oli väga tublisid protokollijaid, kes sündmused ja koosolekud kirja panid ning tänaste päevade jaoks talletasid. Kahju, et Saaremaal ei ole enam kaustasid saada ja Tartus pole ka veel arhiiv avatud. Õnneks toimub andmete digitaliseerimine ja seda enam on võimalik materjale tellida ja neile ligi pääseda.

Käsikirjadest ja dokumentidest on läbi puretud ja märkmeid tehtud, nüüd saab hakata kohalike mälestusi uurima ja kokku saab toreda töö. Kindlasti üks sulgudes pealkiri tuleb sellele “Kuidas Kihelkonna rahvas kommunismi jõudis”.

Jõudis siis ikkagi?

Käis ära jah. Teed ja rajad ning sinna sattumised on päris põnevad ja erinevad, tänapäeva inimesele aga täiesti võõrad ja vaevalt, et see enam tagasi tuleb. Sellest saab juba 70 aastat mööda, aga ikka on neid, kes mäletavad seda aega ja on ise elanud selles viletsuses.

Tahan anda eheda ülevaate kolhoosiajast, millega sel ajal tuli tegeleda: maaparandused, loomakasvatus, sotsialistlik võistlus, üritused, esimestel aastatel veel isakesele Stalinile lubaduste andmine ja arutamine, miks neid pole täidetud. Samm-sammult see aeg välja tuua ja kirjeldada, kuidas toimusid ühinemised.

Teatud mõttes polegi siis selle ajaga midagi eriti muutunud.

Ei ole jah, see ongi kummaline, et isegi sõnavara on sarnane kolhooside aegsel ühinemisel ja praegusel valdade ühinemisel, kuigi vahe on ligi 70 aastat.

Kas teie töö tulemusena saab sellest ajast ka üldistuse teha, mis laieneks üle Saaremaa?

Ikka, sisemaal oli küll vähem kalanduskolhoose, aga pilt oli üldjoontes sama. Minu tööd on muidugi põnevam lugeda nendel, kelle esivanemad veel mäletavad seda aega.

On teil materjali veel juurde vaja või juba piisab?

Olen ikka kõigest huvitatud. Praegu on selles mõttes tänuväärne aeg, ei pea kellegi käest midagi ära võtma. Saab teha koopiad ning dokumendid ja pildid omanikule tagasi anda.

Millal me võime seda kõike siis lugeda?

Ei julge praegu viimast daatumit öelda, oleneb, kuidas jõuab.

Mõnekümneleheline artikkel tuleb küll lähiajal valmis saada. Kindlasti saame veel mõned mälestused esivanematelt ja arhiividest uusi teadmisi veel juurde.

 

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 662 korda, sh täna 1)