Viivi Kösteri kodu ja laut pandi võlgade katteks müüki (3)

viivi-koster

Orissaare vallas elav, sõnakuse poolest tuntud piimatootja Viivi Köster seisab silmitsi tõsiasjaga, et kogu tema varandus ühes elumaja ja laudaga on läinud maksmata võlgade tõttu haamri alla.        

“Kui sa oled pangalt laenu võtnud ja pole jõudnud õigeks ajaks ära maksta, siis juhtub nii nagu vanasti: muidugi tahavad nad kodu ära võtta,” räägib pensionipõlve pidav Viivi Köster (74, pildil). Ta lisab, et kõik pole veel kadunud ning hea lahenduse korral jääb Väike-Rahula külas asuv maja siiski perekonna kätte. “Lapselapsed panevad vististi pead kokku ja saame selle probleemi lahendatud.”

Kohtutäiturid on pannud kuuele enampakkumisele kokku umbes 60 hektarit Viivi ja Valdur Kösterile kuuluvat maad. Enampakkumisel on nii põllu- kui ka metsamaad, kuid haamri alla läksid ka laudad ja elumaja. Enampakkumiste teadetest nähtub, et Viivi Köster on jäänud võlgu Nordea pangale ja Saaremaa hoiu-laenuühistule, kütusefirmale Olerex ning riigimaksuvõlgnevuste tõttu maksu- ja tolliametile.

Täiturid on parimad sõbrad

Riigimaksuvõlgnevused hakkasid kuhjuma 2013. aastast, pangalaenude katteks seati Viivi Kösteri kinnisvarale hüpoteegid aga juba krooniajal. Riigimaksuvõlgade suurus on Viivil 47 730 eurot, millele 6. jaanuari seisuga on juurde tiksunud 18 380 eurot intressikulu. Nordea panga võlanõue ulatub tõenäoliselt 30 000 euroni, võlgnevus Saaremaa hoiu-laenuühistule võib olla poole väiksem ja Olerexile ollakse võlgu kuni paar tuhat eurot.

Viivi Köster on poeetilise maailmakäsitlusega inimene, tema juttu ilmestab sageli kujundlik keelekasutus ja poole sõna pealt võib ta hakata ette lugema omaenda luuletusi. Viivile meeldib mõtete ja sõnadega mängida, ilmselt seetõttu on tema suhtumine ka kohtutäituritesse sootuks heatahtlikum, kui võiks eeldada. “Minu elu parimad sõbrad on olnud täiturid, nad on hoidnud mu elusana ja andnud mu päevadele sisu,” kinnitab Viivi.

Maksejõuetu piimatootja sõnul on täiturid väga viisakad ja hästi suhtlevad inimesed. Viivi meenutab, kuidas ta tegi kohtutäiturile ettepaneku võtta täitevametisse üks töötaja juurde – investor. “Kes siis, kui minu käest nõutakse raha või asjade kinnimaksmist, ulataks kohe nimekirja, kelle poole pöörduda ja seda raha küsida,” nöögib Viivi võlakoorma alla jäänud piimatootja lootusetut olukorda. Samas saab ta kohtutäituri ülesandest aru ning on päri, et võlad tuleb klaariks teha.

Viivi Kösteri sõnul sai tema piimatootmisele lõplikuks takistuseks viimaste aastate nüüdseks juba ühele poole saanud piimanduskriis. Vähese sissetuleku tõttu ei suutnud Rahula laut tagasi teenida summat, millega tasuda õigeaegselt investeeringutoetuse omaosaluseks võetud pangalaenu. Piimatootja kinnitusel ei ole tal lihtne põllumajandusega tegeleda ka seetõttu, et tema käsutuses on siiludena kümmekonna inimese maad, mis ei võimalda tal käituda peremehena. “Keegi ei müü oma maad ära ja siis sa oledki kogu aeg nagu tuliste süte peal,” tõdeb Viivi Köster. “Sa ei saa teha ühtegi tulevikuplaani nii, et selles saaks tegelikult kindel olla.”

Pärast kohaliku ühistu likvideerimist 20 aastat tagasi jäi Viivi Kösteri juhitud tootmisse 140 lehma, hiljem kahanes tema kari poole väiksemaks. Ehkki haamri alla sattunud, ei leia Viivi elule tagasi vaadates, et ta oleks midagi valesti teinud. “Kui ühistu laiali läks oli mul kahju lehmadest, kes olid aretatud, ja minu mõte oli, et ma ei lase karja hävitada ja tapamajja viia,” meenutab ta iseseisva ettevõtjatee algust. “Mõtlesin ka lastele ja töötajatele, et need oma teenistusest ilma ei jääks.”

Samas ei osanud Viivi oma sõnul ette näha, et maapuudus võib hakata tootmist pärssima. 1942. aastal sündinud nõukogude aja inimesena ei osanud Viivi oma arusaamadega elust ja asjadest turumajanduses läbi lüüa. “Ega ma pole ainuke, kes sellega läbi kukkus,” osutab ta.

Tänapäeval nõuab põllumajanduses toimetulemine Viivi hinnangul erialast haridust ja isegi sellest ei pruugi piisata. “Oma tööd ma oskan, aga ma ei ole ettevõtja,” tunnistab kesk-eriharidusega velsker.

Nüüdisaegne karjakasvatus eeldab Viivi sõnul majanduse ja masinate tundmist, arusaamist ökonoomikast ja raamatupidamisest ning mõistagi loomade tundmist. “Või peab sul olema niipalju raha, et palgata igale alale spetsialist,” täpsustab ta.

Viivi jutust kumab läbi pettumus, mille tõid kaasa inimeste vahel tekkinud pinged seoses eraomandile üleminekuga. “Kui oli kolhoosiaeg, siis oli pidusid, meil kolhoosil oli viis orkestrit, olid eriala inimeste peod jne,” meenutab Viivi. “Kui tuli see jagamine siin ja talud ja maad anti tagasi, muutusid inimesed tigedaks – kui mööda läks, oli selline tunne, et isegi kui suud lahti ei tee, siis hammustab ikka.”

Haiguste kiuste elujaatav

Möödunud aasta märtsis südameoperatsiooni läbi teinud Viivi Köster on tervise taastamise eest arstidele tänulik, eriti tänab ta kohapeal pädevaid otsuseid langetanud tohtreid Ivar Vippi ja Toomas Tartest. Viivi toob esile, et tema kui Hobuseaastal sündinud Sõnn sai südame bioproteesid, mille klapihõlmad on pärit sealt või tehtud vasika südamepaunast.

Ehkki kaasasündinud südamerike võinuks osutuda saatuslikuks, võtab Viivi asja huumoriga. “Ma olen ikka mõelnud, et haigus on kõige parem sõber – ta tuleb õhtul suga magama, hommikul tõuseb suga üles ja alati hoiab käest kinni.”

Tõbedele vaatamata kelmikuse lainel püsides leiab Viivi, et tema elu on talu haamri alla langemise tõttu võrreldes mõne teise vanainimesega, kes iga päev mõtleb oma haigusest või surmast, palju lõbusam. “Ma pean palju mõtlema, mu aju ei saa ära kärbuda,” põhjendab ta.

Ent südameprobleem pole Viivil ainus tervisehäda. Mõni aasta tagasi jäi tema silmanägemine ütlemata viletsaks ning nüüd on ta peaaegu pime ja tema liikumisvõime on seetõttu väga piiratud.

Olematu silmanägemise tõttu pole Viivi enam tükk aega ka lehmi näinud. “Kui sa käega katsud, siis tuleb ikka meelde, kes ta on. Ma vahel ikka katsun,” viitab ta lapselapse piimaloomadele, keda suurest karjast tühjaks jäänud laudas praegu veel hoitakse.

Loomadest eemalolek elupõlist loomakasvatajat iseenesest väga ei vaeva, kuigi tekkinud on tarbetuse tunne. “Ega ma ei ole haige – käed-jalad on terved, selg samuti enam ei valuta, nagu vanadel inimestel, pea ei valuta. Ainult süda korra andis teada, et ta on mul sees olemas.”

Viivi kinnitab, et pärast silmaoperatsiooni hakkas ta nägema oma mõtteid. “Tulevad mööda seinaääri – mõned on karvased ja teised alasti,” räägib ta. “Võin nende alasti mõtetega teha, mida tahan – kas ma panen neile bikiinid või lasen alasti randa minna, see on täitsa tore asi.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 363 korda, sh täna 1)