KRISTINAGA ELUST ENESEST: Haigus kui ettekääne

Mulle näib, et viimasel ajal on igasugused viirused ja bakteritekolooniad korraldanud ühise sõjakäigu ja niitnud juba kaks kuud inimhorde nii edukalt, et isegi need, kes suudavad muidu igast tõvest vaid kahe aevastusega taastuda, on nüüd veetnud mitmeid päevi suisa deliiriumis ja sonides. Mina nende hulgas.

Suur oli minu üllatus, kui tavaliselt igasuguseid suuremaid tõbesid trotsinuna tundsin ühel päeval tööl klaviatuuri toksides, et jäsemetesse on siginenud kahtlane rammestus ja lainetena ülekäivad külmavärinad tekitavad tahtmise soojendavasse kookonisse tõmbuda. “Parem eitan kõike, see on lihtsalt lühiajaline külmalaine,” kinnitasin endale ikka veel, kuni õhtul peeglist vastuvaatav kaame kuju ei jätnud enam ruumi kahtlustele. Tuli tunnistada asjaolu, et mu hästi turvatud süsteemi on tunginud viirus.

Vedelesin silmini tõmmatud teki all vihaselt voodis ja mõtlesin, et milleks mulle see kõik. Millest küll selline karmavõlg? Järsku tundus mu füüsiline vanus olevat 60 aastat edasi liikunud, sest isegi voodi äärest teetassi suuni tõstmine tundus suurprojektina, mille ettevõtmist pidi hoolikalt kaaluma.

Tekkis tuju vinguda. Lihtsalt võtta kätte ja eesmärgitult viriseda selle üle, et iga köhalaine meenutab tuberkuloosi viimast staadiumi ja tüütu segiolek röövib igasuguse produktiivsuse. Sirakil passides ja mõeldes sellele, kuidas hakata inimestele selgitama selle häda mastaape, mille küüsi ma langenud olen, sain ühtäkki aru, et minu haigestumine ei olegi mingi rahvusvaheline uudis. Olgugi et ma ise ei suutnud ära imestada, mis neetud mutantviirus see on, mis mind üle aastate siruli pani.

Jõudsin tõdemusele, et terviseteemad kroonivadki vingumiste edetabeli tippu ning on mingis mõttes omandanud lausa humoorika helgi. Kui üks inimene laob letti oma tervisehäda, ongi antud stardipauk mängule “Kumb meist on rohkem suremas”. Mõtled, et jagad teisega oma muret ja teatad, et sul on angiin, kuid vastane teeb teatavaks, et tal jäi mandlioperatsiooni käigus süda seisma. Oma pimesooleoperatsioonist rääkides mainib keegi, et ta pimesool plahvatas üldse mööda kõhuõõnt laiali. Ega´s midagi, jääb üle oma haiguslugu läbi mõelda ja leida võimalus teiste ületrumpamiseks. Või siis, kui sind on tabanud ebaõnn vaid külmetushaigust põdeda, leppida lüüasaamisega. Andsin selles veel pidamata lahingus loobumisvõidu ja kannatasin vaikides, käsikäes oma ebaõnnega.

Eks ta ole elu tõsiasi, et jagatud mure on pool muret. Hakkasin tagantjärele mõtlema, et äkki olekski pidanud kirjutama lehte eraldi loo sellest, kuidas Kretova kodus palavikusegaselt koera otsa koperdas ja oma hambad äärepealt seinale riiulisse jättis. Siinkohal meenus aga lõbus looke Simon Sebagi “Romanovite” raamatust, kus inimkeha lammutamisest paelutud Peeter I soetas endale kirurgiliste instrumentide komplekti, mida ta reisidel kaasas vedas. Kui mõnel kaaskondlasel oli vaja operatsiooni või hamba väljatõmbamist, pakkus lahke valitseja oma abi, kuid tema avastamisrõõme kartes hoidsid kaaskondlased oma valud enda teada. Veidi mõtteainet.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 430 korda, sh täna 1)