David O’Brock: maailm on valmis rohkem maksma

TIPPJUHT NASVAL: David O’Brocki tööülesanne on leida Baltic Workboatsile uusi häid turge.
MAANUS MASING

Baltic Workboatsi (BWB) juhatuse liikmena tööle asunud tipptööstusjuht David O’Brock on oma kodumaal Ameerikas müünud muu hulgas edukalt naistepesu, rääkimata keemiatööstuse juhtimisest Eestis. Küsimus ei ole tema hinnangul selles, mida müüa, vaid kuidas.

Juhtisid pikki aastaid keemiatööstuse lipulaeva Molycorp Silmet, nüüd tuli ühtäkki valdkonnavahetus. Kuidas nii?

See ei ole esimene vahetus. Mu viimane töö Ameerikas oli Victoria’s Secret Catalog’is (tuntud naistepesubränd). Eestis oli mu esimene töökoht elektrijaamades, siis tuli keemiatööstus ja nüüd on laevaehitus. Äri on ikkagi äri.

Kuidas seda ajada? Tuleb aru saada klientidest, kohalikust ärikultuurist nii seal, kus on tootmine, kui ka seal, kus on turg, ja see, mida müüd, ei olegi nii oluline. Müük on rohkem nagu teenus, müüd iseennast ja firmat, lubadust, et kõik on hästi, kui ta kauba kätte saab.

Oled öelnud, et ei saa veel rääkida uutest turgudest, millega sul siin tegeleda tuleb. USA suursaadik James D. Melville on öelnud, et BWB oleks Ameerikas edukas. Sa ise oled ameeriklane ja tunned sealseid olusid. Oskad sa öelda, mille poolest BWB USA turul silma paistaks?

Ma ei ütleks isegi, et ainult Ameerikas, vaid üldiselt. Nii palju, kui olen näinud ja läbi lugenud BWB nn tooteinfo, siis kõik algab disainist. Olulisimad punktid on ohutus, efektiivsus ja kasutusmugavus. Kui kõike seda suudad pakkuda, siis…

Baltic Workboatsil on iseenesest päris hea renomee. Neid väga raske vist müüa pole.

Ei teagi. Nagu olen aru saanud, siis nende töö käib palju hangete põhjal. Kui tegeled erinevate riikidega, siis loomulikult tahab iga riik, et iga hange tehtaks omamoodi. Ülearu lihtne see olla ei saa. Ka isiklikud suhted mängivad rolli – kas nad teavad, kes sa oled, on sul hea maine või mitte.

Eestis tervikuna on aeg lõpetada odav tootmine. Tootmisse tuleb panna rohkem väärtust, et saaks küsida kõrgemat hinda. Seda kasvõi selleks, et saaks inimestele normaalset palka maksta. Kui pakud alati odavaimat varianti, jääd tsüklisse. Siis ongi maine, et eestlased on odavad, umbes nagu hiinlased.

Lihtne näide – viin. Kas on väga suurt vahet 40-eurosel Gray Goose’il, mis on tehtud Prantsusmaal, või 5-eurosel Lauaviinal, mis tehtud Eestis? 35-eurost vahet ma neil küll ei näe. See ongi maine, turundus – kõik asjad kokku.

Kas Eestil ongi maailmas maine, et siin on odav ja mitte nii kvaliteetne?

Ei ole enam nii väga. Maailm on tegelikult valmis rohkem maksma. Nüüd peame ise ennast uskuma, et saamegi rohkem küsida oma kauba eest.

Iga firma saab alati üle vaadata oma turunduse. Näidake mulle firmat, kel oleks täiuslik turundus! Ei ole ühtegi. Turundust muudetakse alati, sest ajad muutuvad, inimesed ja maitsed muutuvad. Tuleb hoida näpp pulsil, nuusutada, kustpoolt tuul puhub, ja minna teistest ette, mitte sörkida kõigi sabas.

Kuidas sa üldse Eestisse sattusid?

Oli üks noorteorganisatsioon 4H, see tegutseb ka Eestis. Mina kasvasin talus ning 4H koondab talulapsed ja õpetab neile baasteadmisi, kuidas loomi kasvatada, neid turustada, õpetab ka, kuidas koosolekuid pidada, teiste ees kõnelda. Kui oled üksi kuskil talus, siis need omadused ei pruugi avalduda iseenesest.

Olin seal kuni ülikoolini ja 1994. aastal avanes võimalus minna kuskile kuueks kuuks. Mõtlesin, et programm on ju tasuta – läheks ka, nagu puhkus. Üks koht, kuhu sai ja kuhu tahtsin minna, oli Costa Rica. Oskasin puhtalt hispaania keelt, surf on seal suurepärane, olin surfar ja mulle meeldisid väga ladina tüdrukud. Mõni kuu enne minekut küsis programmi juht äkki, mida ma tean Eestist. Olin õppinud, kus Eesti on ja mis siin parasjagu toimus – õppisin nimelt rahvusvahelisi suhteid, tahtsin diplomaadiks saada.

Ühesõnaga, nad tahtsid mind hoopis Eestisse saata ja kuna nemad maksid, polnud ma vastu. Tulingi ja elasin Eestis kuus kuud. Esialgu Otepääl, siis Rõuges, siis Kihelkonnal. Sellest ajast tean, et kõige parem saun asub Kihelkonnal. Siiamaani armastan seda sauna väga. Viimane koht, kus elasin, oli Rakvere, ja seal sain tuttavaks imeilusa eesti naisega.

Siis ei olnudki enam kahju, et Costa Ricale ei saanud.

Mõelda jah, võiksin olla praegu Costa Rical, soojal rannaliival… Aga ma ei kahetse seda! Eriti kui siin on –10 kraadi ja tuiskab (naerab).

Kuid Eesti on ikkagi parim paik, kus oma lapsed üles kasvatada. Võime kõik viriseda, aga siinne haridus on väga kõva sõna. Minu lapsed on saanud tublideks eestlasteks.

Kui sa aastaid tagasi Kihelkonnal olid, mida sa seal tegid?

Töötasin ühe mahetaluniku juures (Aivar Kallas – toim), aitasin teda. Neil olid väga toredad lapsed. Mängisin ka nendega, nemad said head inglise keele praktikat ja mina sain õppida eesti keelt. Õppisin eesti keelt Monopoly’t mängides.

Pidin üürihinna ütlema eesti keeles ja seega õppisin kiiresti numbrid ära, sest muidu ma ei saanud üüriraha küsida (naerab).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 580 korda, sh täna 1)