Tee tööd, näe vaeva

“Kõik Viivi Kösteri püüdlused, kogu tema elutöö on nullitud, ta ei ole sellist kohtlemist ära teeninud,” kirjutab Leisi valla Ratla küla elanik Juta Rand vastukajaks 7. jaanuari Saarte Hääles ilmunud loole “Viivi Kösteri kodu ja laut pandi võlgade katteks müüki”.

Olen Viivi Kösteriga ühevanune. Nõukogudeaegne. Elanud rohkem linnas, kuid sündinud-kasvanud maal. Kolhooside algaastatega kursis.

Viivi ja temataolised tõid maaelu kolhooside viletsusest oma ränga töö ja esivanemate elutarkusega välja, mille tulemusel külad kosusid. Iga lapski teadis, kuidas loomadega käituda, nii kodu- kui ka ühislaudas. Meie vabas riigis näidatakse massimeedias, kuidas lehmi virnade viisi auku aetakse, sigu gaasitatakse. Sagenenud on loomade väärkohtlemine. Sest looma võetakse kui asja, me pole enam me ise.

Üllatuste jada meiesuguste jaoks jätkub. Üsna vabariigi alguses ilmus välja luuamees, kes muudkui pühib maalt kõike linna kuhja. Plats on peaaegu puhas. Enam ei kuule külades kukelaulugi.

Päästis prükkari seisusest

Külad tühjenevad tarbijaistki. Ostaks neid huvitavaid tänapäevaseid piimatooteid küll. Omi. Saaremaiseid. Aga ratastel pood – kui ta tuleb, siis vaid kord nädalas – pole maksimarket. Palju sinna karpi ei mahu. Hea, kui ooteruumi katus pea kohal. Ei pea ootama vihmas või pakases, nagu siin-seal tegelikkus on. Igale poole marsruut ei ulatu. Nagu liinibussi marsruutki linna ja tagasi.

Oma Tallinna päevil võtsin osa laulvast revolutsioonist, seisin Balti ketis, keeleloitsul, selgitasin seinalehes. Mis aga selgus: minusugust ei vajatudki sellesse riiki. Mu töökoht kadus, mujale enam tööle ei võetud. Vanus ei klappinud. Prükkari seisusest päästis Viivi Köster. Kuulutas ajalehes, et vajab abilist. Võttis tööle minu. Sealt edasi aitasid Valdek ja Leonora Kraus.

Nüüd on Viivi ise viletsas olukorras. Vaata et võetakse kodugi käest. Vanus on tal kõrgem, tervis suure töörabamisega käest läinud. Ta on oma mõtetest ja plaanidest rääkinud, püüdnud arutada, sõitnud selleks Tallinna Toompealegi. Kõik kurtidele kõrvadele, suletud ustele.

Viivi Köster pole olnud ahnitseja ega rikkur. Kui võimalus, soovis ta veel töötuks jäänuid abistada neid tööle võttes, aga ei õnnestunud. Jäi ise jänni. Laenas.

Päev-päevalt tiksub võlgadele protsente juurde. Selge, et sedasi ei jõua. Laenuandjatel on suured õigused, teise inimese elutöö on natukese ajaga nende oma.

Kes on Viivile võlgu?

Viivi Kösteri rikkus asub seespool – tal on hea süda, ilus hing. Kirjanduslikku ja muusikalist annet. Lohutab ennast iseenda üle nalja heites ja luuletusi lugedes, peamiselt valme. Neid tsiteerib Viivi peast, sest ta on pime. Akordioni mängida Viivi vist enam ei saa.

Ühed võtavad. Teised õnneks annavad – tulekahju ja muude hädade korral. Telesaade “Kodutunne” aitab abivajajaid, proua president Kersti Kaljulaid lubas hättasattunud oma erilise kaitse alla võtta.

Viivi Köster vajab abi, vajab, et ta ükskord ära kuulataks, et teda mõistetaks. On ju kõik tema püüdlused, kogu tema elutöö nullitud. Ja ta on veel paljudele võlgugi. See inimene pole säärast kohtlemist ära teeninud. Kes on Viivile võlgu? Ja mida?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 181 korda, sh täna 1)