Kehalises kasvatuses ei hinnata arengut normide täitmise järgi (4)

ARENG: Sander Suurhans (keskel) ütleb, et kehalise kasvatuse hindamises vaadatakse peamiselt lapse arengut. Ka seda, kuidas on ta selgemaks saanud korvpalli põhielemendid. Fotole on jäänud ka õpilased (vasakul) Kristofer Mägi ja Hendrik Lillemets.
MAANUS MASING

Aina rohkem liikumisõpetuse suunda võttev kehaline kasvatus on alati kõneainet pakkunud. Peamiselt teemal, et kehalises kasvatuses seatud normid on kõrged ja seega põhjustatakse lapsele asjatut vaeva.

Teisalt ei anta endale aru, et näiteks lapse igapäevaselt autoga mõnesaja meetri kaugusel asuvasse koolimajja sõidutamisega tehakse lapsele karuteene, mille tagajärjed jäävad teda saatma kogu eluks.

Mida kehvemaks muutub laste võimekus, seda rohkem võimendub nurisemine kehalise kasvatuse üle. Saarte Häälel polnud vaja kaua otsida, leidmaks lapsevanemat, kelle arvates on kehaline kasvatus koolis ilmselgelt liiga raske. “Selle asemel, et lasta lastel lihtsalt mängida, hakatakse taga ajama norme ja ei vaadata lapse kehalist võimekust,” väitis lapsevanem.

Kujundav hindamine

Leht kutsus vestlema Kuressaare gümnaasiumi noored kehalise kasvatuse õpetajad Sander Suurhansu ja Juhan Kolga. Esimene neist annab kehalist peamiselt põhikoolis, teine gümnaasiumis ja lisaks ka noorematele ujumist.

Kolmandat aastat kehalist kasvatust õpetavad mehed ütlevad, et jutud riiklike normide nõudmisest kehalises kasvatuses ei vasta vähemalt nende ja arvatavasti enamiku õpetajate puhul tõele. Tänapäevase kehalise kasvatuse mõtte ja hindamismetoodikaga ei lähe see kokku.

“Kehalises kasvatuses on kujundav hindamine,” selgitab Suurhans. See tähendab, et hinnatakse lapse võimetekohast arengut, tunnis osalemist jne. Nüansse on palju. Kolk ütleb, et hindamise põhimõtteid selgitatakse õpilastele iga õppeaasta või veerandi alguses, seega ei tohiks arusaamatusi olla ei neil ega lapsevanematel.

Suurhans ütleb, et kujundav hindamine on subjektiivne, kuid oma kriteeriumid on sealgi. Tema hindab, kuidas laps õppeaine mingit osa sooritab võrreldes eelmise õppeaastaga. Näiteks võib tuua metsajooksu. On laps kiirem, kui oli eelmisel aastal, on areng igal juhul toimunud.

Õpetajad märgivad, et kindlasti ei lähtuta vaid tulemuse ületamisest. Kolk toob näite, et teismeliste seas võib kasvueas kehaline vorm füsioloogilistest muutustest tulenevalt hoopis viletsamaks minna. Sedagi tuleb arvestada.

Suurhans lausub, et kui mõni õpilane on vähem võimekas kui teised või omaenda seatud eesmärgist viletsam, ei tähenda see kohe halba hinnet. “Kui näen, et ta püüab ja pingutab, siis on kõik hästi.”

Mõlemad õpetajad ütlevad, et kindlasti ei ole kehalise kasvatuse eesmärk range hindamine, vaid hindeid pannakse õpetatava omandamise ja sooritamise eest. Selleks on ka riiklikult määratud pädevused, mida ühes või teises kooliastmes õpilane peab teadma ja oskama.

Kas laste kehaline võimekus on vilets? Mõlemad õpetajad noogutavad. Sander Suurhans ütleb, et paljuski saab vähene aktiivsus ja sellest tulenev kehv kehaline võimekus alguse kodust. Tasuks minna hommikuti koolimaja juurde ja vaadata, kui paljud lapsed tuuakse kooli autoga.

Suund pole kiita

Suurhans ja Kolk on seda meelt, et üsna varsti muudetav kehalise kasvatuse ainekava ei tohiks seda tundi muuta vaid liikumistunniks. Paraku on suund selline. “Kehalise kasvatuse ainekava on kujundamisel nüüdisaegseks liikumisõpetuseks,” selgitas Saarte Häälele tulevikusuundi haridusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik.

Tema sõnul on liikumisõpetuse eesmärk koolis edaspidi keskendumine mitte saavutusspordile, vaid osalemisele spordis ja liikumises.

Suurhansu ja Kolga arvates ei mõju selline lähenemine laste niigi kehvale kehalisele võimekusele hästi. Lastel on olemas saavutusvajadus ning päris saavutuste hindamiseta ikka ei saa. Nende sõnul on praegu hea, et on lihtsalt liikumist, kuid ka veidi saavutustega sporditegemist.


Katsed läbis vaid veerand poistest

Lapsepõlves alguse saav vähene kehaline aktiivsus paistab selgelt silma, kui noormehed hakkavad sõjaväkke minema. Mereväe spordiinstruktorina töötav saarlane Urmas Rajaver ütleb, et mereväe ja sõjaväepolitsei vahipataljoni näitel leiab see kinnitust. Saarlasi puudutab see samuti, sest suur osa saare poisse läheb teenima just vahipataljoni.

Ta toob näite, et enamik sel aastal väeossa tulnud noortest meestest ei saanud hakkama kaitseväe üldfüüsilise testiga, mis koosneb kätekõverdustest, keretõstetest ja 3200 m jooksust. “Minu arvates ei tohiks keskmise füüsilise ettevalmistusega noormehel kaitseväe üldfüüsilise testi läbimisega probleeme tekkida. Paraku läbis esimese testi vaid 25 protsenti.”

Rajaveri sõnul toodabki nutiajastu nõrku noormehi ja neide. “Probleem tuleneb ka kodusest kasvatusest. Ajateenistusse jõudvad noormehed on vaid jäämäe tipp,” arvab Urmas Rajaver. Samas tuleks juba lapsevanematel ja vanemas eas noortel hakata mõtlema sellele, et kehaline aktiivsus säästab hilisematest tervisehädadest.

Samamoodi tuleks tähelepanu pöörata toitumisele. “Paljud noormehed on kerges ülekaalus,” tõdeb töö kõrvalt aastaid FC Kuressaares mänginud Rajaver, kes suuremale osale ajateenijatest testides arvatavasti silmad ette teeks.

Tema sõnul on ka positiivseid trende. “Jõusaalis on enamik väeossa tulnud ajateenijatest korra ikka käinud,” nendib ta. Samas on jooksuotsad suuremal osal kahjuks vahele jäänud. Just erinevate kestvusspordialade harrastamine aitab ka sõjaväe rännakutel ja harjutustel paremini hakkama saada.

Hea on tema sõnul, et ajateenistusse tulnud teevad sporti hea meelega. Paljude jaoks on ajateenistus koht, kus on võimalik viia end elu parimasse vormi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 343 korda, sh täna 1)