SUUR MAA, SUURED ASJAD: Jalgrattaga Kuressaarest Kuivastusse?

Kui pühade ajal Muhumaal käisin, nägin koduküla lähedal justkui ilmutust. Käisime lastega kõndimas, tegime pikema ringi mere äärest maanteele, kui korraga hakkas selja tagant kostma sammude krabinat. Pöörasin pilgu üle õla, arvates, et vahest metskits, aga võta näpust. Jooksja! Daam tervitas, nagu väikesel saarel kombeks, ja uhas muudkui edasi.

Ei-ei, ma tean küll, et Muhus joostakse. On koguni oma rahvaspordiüritus, Muhu jooks, tänavu näiteks 19. augustil. Mullu oli pikemal distantsil (17,2 km) 52 osalejat, lühemal (6,3 km) ligi paarsada, matkajad-kõndijad üle selle. Protokollidest on näha, et kohalikke on nende hulgas päris arvukalt ja kus nad mujal ikka trenni teevad kui kodusaarel.

Aga korraliku varustusega heas vormis jooksja maal maantee ääres on siiski uus nähtus. Linnas on teine lugu. Õhtuti on kõik kohad harrastajaid täis. Aga maal pole vähemasti minu mälestustes küll eriti keegi jooksnud. Noh, vahest kiire spurt siis, kui on vaja loomad paha pealt ära ajada. Eks inimesed tee päevasel ajal niikuinii füüsilist tööd. Aga tundub, et ühiskonnas on toimumas või juba toimunud mingi päris kaalukas pööre. Järjest rohkem on ju tulnud arvutitega seotud töökohti, mis on suuresti tubased, ning muidugi kaugtöö võimalus tänu internetile.

Värske statistika kinnitab hoiakute muutumise trendi: liikumisharrastusega, nagu jooks, rattasõit, võimlemine, pallimängud, jõuharjutused või muu, tegeleb regulaarselt kaks või enam korda nädalas 54 protsenti elanikkonnast, tunamullusest lausa üheksa protsenti enam. Just nii selgus Turu-uuringute AS-i rahvastiku kehalise aktiivsuse uuringust.

Peaasjalikult viimasel kümnendil on (euroraha toel) Eestis ehitatud kümneid kilomeetreid kergliiklusteid, mis kõikvõimalikeks liikumisharrastusteks sobivad. Mitte ainult linnades, vaid ka asulates ja nende lähiümbruses, mõtleme või Kuressaarele. Olen mõlgutanud, et kas kunagi tulevikus on võimalik soovi korral jalgrattaga või rulluiskudega Kuressaarest Kuivastusse (ja soovi korral edasi mandrile) matkata. Kas poleks vägev plaan tekkivale suurvallale?

Rattaga on muidugi võimalik praegugi ühest maakonna otsast teise sõita, aga mööda suurt maanteed pole see sõitjale kuigi turvaline. Olen Muhust jalgrattaga Saaremaa pealinna kulgenud – ei ole just mugav, kui sadamas moodustuvad sajast ühikust koosnevad autorongid sinust mööda tuhisevad. Muide, kui paar aastat tagasi Muhus Piiri–Liiva rattateed tehti, räägiti ka kogu saart läbivast teest.

Eespool mainitud uuringu järgi on peamine takistus liikumisharrastusega tegelemisel ajapuudus, mida tõi esile 44 protsenti vastanuist. Ajahädalised võiksid siiski proovida. Mul pole vist olnud ühtki õhtujooksu, mille käigus poleks tekkinud häid ideid, või teistpidi, poleks pead tüütutest mõtetest tühjaks saanud. Võib-olla just see vana tõde, terve vaim, ongi olulisim tegur tervislikke eluviise silmas pidades. Et me oleksime positiivsemad ja otsustaksime paremini.

Tervise nimel liikudes märkad igasuguseid asju. Läbi Tallinna sadama joostes olen näinud nii Leigrit kui ka Tõllu. Varsti on viimane ka liinil ning suveks oleme uute laevadega juba ära harjunud. Harjume ka jooksjatega (Muhu)maal.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 295 korda, sh täna 1)