Mis on kulla tegelik hind? (1)

“Iga kuldehete kandja võiks võtta hetke ja mõelda, milline on lugu nende rikkust ja staatust sümboliseerivate kaunistuste taga,” kirjutab saarlane Mari Saar (pildil), kes käis Aafrikas Ghanas uurimas kullakaevandamisega kaasnevaid keskkonnamõjusid. “Teades, millistes tingimustes nende ehete lugu alguse saab, tundub minu jaoks kergekäeline kuldehete soetamine kohatu.”

Kuld sümboliseerib tänapäeva lääneühiskondades jõukust, austust, armastust, võimu ja kõrgemat staatust ühiskonnas – kõike, mida peetakse väärtuslikuks kapitalistlikus maailmas. Kulla abil eksponeeritakse oma positsiooni ja ronitakse sotsiaalsel redelil ülespoole. Kui mõtleme aga kulla ajaloole ja päritolule, siis tekib küsimus: kas pole mitte tegemist laenatud hiilgusega?

Sageli jõuavad väärismetallid meie tarbijateni kaevandatuna maailma vaeseimates piirkondades. Paradoksi, et rohkelt maavarasid omavates riikides kipub olema väiksem majanduskasv, vähem demokraatiat ja madalamad arengutulemused, nimetatakse ressursside needuseks. Taastumatute maavarade poolest rikkad nõrkade valitsustega riigid ei suuda neid ressursse alati oma arengu kasuks pöörata.

Globaliseerimise needus

Ideaalses olukorras oleks globaliseerumine kõigi osapoolte jaoks positiivne: maavarasid omavad riigid saaksid sissetuleku ja majanduskasvu, rikkad lääneriigid varustatud varadega, mida nende maapõues ei leidu. Olukorras, kus ainus motivaator on oma huvi ning kasumi ja rikkuse suurendamine, kujuneb globaliseerumine vaesemate riikide jaoks sageli needuseks.

Mõtelgem sellele, et kuld oli põhiline ajend, mis viis eurooplased sajandeid tagasi rikkuste otsinguil Aafrika maadesse. Orjandus oli väärismetallide ja aarete jahi julm kõrvalsaadus…

Kullakaevanduskogukonnad Aafrikas kannatavad eksportimise eesmärgil kaevandatava kulla tõttu lugematu arvu keskkonna-, tervise- ja sotsiaalsete probleemide all.

Ühelt poolt on kohalikud traditsioonilised kullakaevurid sunnitud finantside nappuse ja madala teadlikkuse tõttu töötama ebainimlikes tingimustes olematu tasu eest. Teiselt poolt võtavad suured rahvusvahelised korporatsioonid üle terved linnad ja linnu ümbritsevad alad ning hävitavad kõik, mis jääb kulda sisaldava pinnase kohale.

Võta siis kinni, kumb on hullem: kas see, et kaevurid, kes esiisade kombel taskulampide valguses 100 m sügavusel kirkadega töötades iga päev eluga riskivad ja seejuures ikkagi vaesuses virelevad, või et suured rikastes lääneriikides registreeritud ettevõtted hävitavad kasumi teenimise eesmärgil elumajad, põllumaa, istandused ja jõed-järved, mis on paljude kohalike külade ainsad veeallikad.

Jah, seejuures viivad korporatsioonid küll ellu “kohalikke kogukondi arendavaid” projekte: näiteks ehitavad linna basseini, kusjuures keskmine kohalik ujuda ei oska ja basseinipiletit soetada ei jaksa, või golfiväljaku, mida kasutavad vaid rikkad kullakorporatsioonitöötajad.

Kullakorporatsioonide juhtivtöötajate staatus, arrogants ja võim on ühiskonnas tuntav. Neil puudub küll ametlik võim külaelu üle, kuid kohapeal olles on ilmselge, nende mõju näiteks haridussektori, kohaliku linnaelu ja kinnisvara üle. Isiklikult kogesin nende võimu kõige hirmutaimaval viisil. Üks korporatsiooni juhtivtöötajatest otsustas, et talle on meie viibimine külas ebamugav. Pärast päevi kestnud ähvardusi ja sõimu olime sunnitud pimeduse varjus otsima uue kodu lähed alasuvas külas – kohalikud olid hirmul meie turvalisuse pärast. Seda kõike seetõttu, et üks külas mitteametlikku võimu omav mees oli pahas tujus.

Võib vastu argumenteerida, et kullatööstus pakub kogukondadele sissetulekuallika, mis võimaldab peret toita ja lapsi koolitada, ning seeläbi panustab iga kullatarbija kohalike kogukondade toimetulekusse. Reaalsus räägib aga kahjuks teist lugu.

Kullakaevandamine ei ole jätkusuutlik sissetulekuallikas, vaid kiire ja ajutine raha, mis hävitab tervise ja ümbritseva keskkonna. Kullakaevandamisega lastele kooliraha teenimine on enamasti vaid meelepett. Lastele on suurimad eeskujud nende vanemad ja õpetajad. Kui nood aga käivad täis- või poole kohaga kulda kaevandamas, lähevad seda teed ka lapsed. Kullakaevanduskogukondades on õpilaste koolist väljalangemise näitaja väga kõrge ning lapsed alustavad tööd kaevandustes juba väga noores eas.

Näinuna Ghana kaevanduses 10aastaseid poisse kulda pesemas või ema tassimas imikut ja kullaliiva samal ajal, sai minu vaade valitsevale olukorrale uue perspektiivi.

Mürgine meelitaja

Kullakaevandusühiskondades sümboliseerib kuld mürgist meelitajat, mis ahvatleb noored haridusteelt kõrvale, nõiaringi, kuhu sattumine on ohtlik, kiiret sissetulekuallikat, mis pimestab oma hiilgusega ja paneb inimesi korda saatma kuritegusid või kasumi suurendamise eesmärgil riskima oma eluga või kippuma kaaslase elu kallale.

Kullatarbimine lääneühiskondades suureneb aga järjest, kusjuures 78% igal aastal tarbitud kullast tarbitakse kuldehetena.

Mõelgem tarbimisotsuseid tehes selle ehte tegelikule hinnale ja väärtustagem seda panust, mida kohalikud kogukonnad on andnud, et jupp kulda lääneühiskonda jõuaks. Ehk on abiks, kui teame, et 100 grammi kulla maapõuest kättesaamiseks tuleb üles kaevata ligi 15 tonni pinnast?

Kullaarmastajatele lohutuseks pakub moodne maailm õiglasemaid alternatiive kulla tarbimiseks. Näiteks on võimalik soetada nn rohelist või ökokulda (Eco-Gold, Green-Gold), mis on kaevandatud keskkonnasõbralikumaid meetodeid kasutades, Fairtrade’i kulda, mille sertifikaat kindlustab, et kullakaevuritele makstakse õiglast tasu, või taaskasutatud kulda.

Kes soovib kullakaevandamise keskkonna- ja tervisemõjusid lähemalt uurida, saab kandideerida GLEN2017 Ghana projekti või mõnda muusse põnevasse praktikaprojekti. Lisainfot GLEN-i ja projektide kohta leiate veebilehelt http://www.terveilm.ee/leht/glen/konkurss-2017/. GLEN-i projekte koordineerib Eestis Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab välisministeerium.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 423 korda, sh täna 1)