Teadlik maakasutaja tõrjub tuulekaera ka ilma kavata

PÕLLUPÄEVAL: Aavo Aljas kuulub nende põllumeeste hulka, kes võimalusel teabe- ja põllupäevadel osalevad.
MAANUS MASING

Eile Saarte Hääle palvel tuulekaera tõrjeabinõude määruse eelnõuga tutvunud Kavandi kandi viljakasvataja Aavo Aljas leiab, et eelnõus esitatud nõuded on loogilised ja arusaadavad.

Eelnõust saan aru niimoodi, et enam ei pea seni kehtinud mõttetut tuulekaera tõrjekava esitama. Teadlik maakasutaja tõrjus seda ka ilma selle kavata ja need, kes probleemi suurusest aru ei saa, levitavad tuulekaera ikka edasi. Just nimelt levitavad.

Käsitsi puhtaks 55 ha

Nagu eelnõus märgitud, on tuulekaer väga agressiivse levikuga ja võimeline idanema ka siis, kui ta on looma seedetraktist tervena läbi käinud. See kehtib ka koduloomade puhul, kellele söödetakse tuulekaeraga teravilja, mis on veskis kehvasti jahvatatud. See tähendab, et seeme võib põllule sattuda ka sõnnikuga (ka sõnnikut ostnud inimese põllule). Seemet tassivad laiali ka metsloomad ja linnud. Eriti agar levitaja on metssiga, kes käib viljapõldudel koristuseelselt ja sööb koos viljaga ka tuulekaera sisse.

Kui tuulekaera seeme on põllul juba olemas või olemas mõnel lähedalasuval põllul, siis peab igal juhul olema valmis tuulekaera tõrjumiseks: kas herbitsiidiga pritsimiseks või käsitsi korjamiseks.

Mina pooldan korjamist –kui ma tean, et ma jõuan põllu korralikult läbi käia ja KÕIK tuulekaerataimed juurtega välja tõmmata ja põllult ära viia. Eelmisel aastal käisin läbi 55 ha põlde. Selleks kulus umbes nädal aega. Teen seda üksinda, kuna pean korjamise kvaliteeti ülioluliseks, sest kui mõnigi taim kasvama jätta, on uus 10-aastane tõrjeperiood põllul kindlustatud. Parim aeg käsitsi korjamiseks on siis, kui tuulekaer hakkab põhikultuurist välja paistma. Tavaliselt on see alates poolest juunist kuni 1. juulini. Kindlasti peab olema valmis põllud veel teist korda läbi käima, sest kõik taimed ei tärka kevadel samaaegselt.

Keemilist tõrjet teen siis, kui ma tean, et põllul on tuulekaeraseemne varu suur.

Küsimused jäävad õhku

Seni on tuulekaera olemasolu ja tõrjeabinõusid kontrollinud PRIA ja põllumajandusamet. Kontrolliti neid, kes olid EL-i toetuste taotlejad ja kes n-ö valimisse sattusid. Kas nüüd jätkub asi samamoodi? Kui muudatuse eesmärk on olukorda parandada, siis kuidas kontrolli tõhustatakse? Kuidas kontrollitakse neid maaomanikke, kes toetusi ei küsi, ent kelle põllul tuulekaer olemas on? Kuidas kontrollitakse maaomanikke, kes on oma tuulekaeraseemet sisaldava põllu andnud tootjale rendile tingimusega, et keemilist tõrjet teha ei tohi?

Kuidas tagatakse maaomanike teadlikkus ja arusaamine olukorra tõsidusest? Eriti nende, kes kohapeal ei ela?

Kui olukord on ministeeriumi seletuskirja järgi nii hull, siis kas lõpuks on kavas tuulekaeratõrjet eraldi kompenseerima hakata?

Ka tekib mul küsimus, kuidas haakub tõrjekavaga kaerakasvatus, sest eelnõu kohaselt on tuulekaera olemasolu korral kaera külvamine tuulekaeraga saastunud põllule keelatud.    Maheteraviljakasvatajatel on praegusel ajal kaks põhilist kultuuri, mida kasvatatakse: kaer ja rukis. Need on pika kõrrega, head võrsujad, tänu millele on nad head umbrohulämmatajad. Lisaks on mahekaera järele suur nõudlus, mis tagab hea müügihinna.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 321 korda, sh täna 1)