Aasta arst doktor Tiit Leis: imesid ikka juhtub, aga harva

TÖÖVAHEND: Tiit Leisi sõnul peab anestesioloogil olema tehnilist taipu. Tema kõrval olev narkoosiaparaat ainult kinnitab seda.
MAANUS MASING

Kuressaare haigla aasta arstiks valitud doktor Tiit Leis mõlgutas nooruspõlves hoopis veterinaariks saamise mõtteid. Saare rahva õnneks valis ta aga teise tee ja tuli pooleldi juhuse tahtel just siia tööle.

“Lühidalt öeldes on anestesioloogil (narkoosiarstil – toim) kaks muret,” selgitab Kuressaare haigla intensiivraviüksuse vanemarst ja anestesioloog doktor Tiit Leis. Üks on see, et haige operatsioonilaualt ära ei jookseks, ja teine, et ta pärast lõikust üles ärkaks.

Intensiivraviarst üritab aga tagada, et haige elus püsiks. “Teised hakkavad pärast ravima, kui kriitiline periood on möödas,” selgitab Tiit ülesandeid, millega ta on Kuressaare haiglas rinda pistnud juba pea 30 aastat.     

Saaremaale tööle tuli Tiit koos abikaasa Rutiga, kes on samuti anestesioloog, 1987. aasta augustis. “Tartust tulime, kõik arstid tulevad sealt,” tähendab Hiiumaal sündinud ja kasvanud ning Emajõe Ateenas ülikooliharidust taga nõudnud Tiit.

Siinsel haiglal oli äsja valminud juurdeehitis ja arstidele kohti jagus. “Esimesel päeval vormistati mind anestesioloogiks, siis tuli nädalavahetus. Esmaspäeval loodi osakond ja öeldi, et sina oled kõige noorem – hakka juhatajaks,” meenutab ta. Vastuargumente arvesse ei võetud, kuna keegi pidi ju graafikuid ja aastaaruandeid koostama hakkama.

Olukord haiglas oli teine

Olukord haiglas oli toona mõneti erinev. “Juhan Nemvalts oli siis, umbes 40-aastasena, vanim anestesioloog, n-ö grand old man,” tõdeb Tiit veidi mõrult muheledes, et täna leiab haiglast ehk paar koosseisulist arsti, kes 40 täis poleks. “Meil on Kuressaares üks põlvkond vahelt puudu,” nendib ta. Võluvitsa, mille viibutamisel noored arstid siia tuleksid, naljalt ei leia.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 092 korda, sh täna 1)