Mõnda mullusest muuseumitööst

“Mullu saadi Saaremaa muuseumis hakkama üsna mitme olulise asjaga ja toimus paljugi meeldejäävat,” kirjutab muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti (pildil).

Aasta algul avati pidulikult Aavikute majamuuseumi põhjalikult remonditud ja uuendatud hoone, mille püsinäitus on varustatud ka ingliskeelse teabega. Uudishimu ja majas toimunud arvukad üritused tõid siia rekordarvu külastajaid – umbes tuhat.

Teinegi suur uudis on seotud hoonestusega: kuna maakonnaarhiiv on üldise tsentraliseerimise tuhinas Saaremaalt pagendatud, tegime ettepaneku, et hoonest võiks saada muuseumi hoidla. Veidi segab selle kaugus lossihoovist, kuid tulevikku silmas pidades, kui museaalide hulk kasvab, oleksime niikuinii pidanud  lisapinda otsima.  Nüüdseks on kõik endises muuseumi kantseleihoones paiknenud fondid uutesse hoidlatesse kolitud. Olnuks ka üsna barbaarne, kui sellele alles möödunud sajandi lõpus kenasti renoveeritud spetsiaalse sisustusega hoonele oleks pidanud hakkama täiesti uut funktsiooni otsima.

Peavahihoone külastajate käsutusse

Mõistagi paranesid sellega märgatavalt muuseumikogude hoiutingimused. Kuid sel operatsioonil on teinegi hea külg: vabaks jäänud endine kantseleimaja, mis algselt oli kindluse peavahihoone (ehitatud 1794, kavandanud insener-kapten Ivan Krutov), antakse nüüd muuseumikülastajate käsutusse. Ümberehituse projekteerimine juba käib, ühte poolde tulevad klassiruum ja töökabinet muuseumipedagoogilise tegevuse tarbeks, teise muuseumi (väli)kohviku ruumid.

Ajaloolise sisustuse sai põhjabastionis paiknev Vahimehe kelder, mida on võimalik kasutada mitmeti. Seiklushimulistel on siin võimalik kaminatule paistel ekstreemsetes oludes ööbida ja aega veeta, väiksematel seltskondadel sünnipäevi pidada, sealhulgas ka lastel koos vanematega.

Kevadel tuli koostöös kirjastusega Argo trükist üks kaua oodatud ja ammu igatsetud raamat – monograafia “Kastellist kindluseks. Kuressaare linnus-kindluse ehituslugu uute väliuuringute valguses”, autoreiks Garel Püüa, Ragnar Nurk ja Tõnu Sepp. Muuseumi toimetiste sarjas ilmunud rikkalikult illustreeritud teos on esimene laialdastel arheoloogilistel ja arhiiviuuringutel põhinev uurimus meie väga keerulise ajalooga ehitusmälestistest. Teos on leidnud spetsialistide heakskiitu ja ajaloohuviliste tähelepanu ning pälvinud Eesti muuseumide teadustrükiste aastaauhinna nominatsiooni. (Heameel on meenutada, et sama juhtus ka toimetiste eelmise väljaande, J. Aaviku “Päevaraamatuga”.)

Näitusi korraldati aasta jooksul 30, neist 24 oma ruumides. Neist kõige eksklusiivsem on vahest pisinäitus “Arvatav Saaremaa metsavenna Aleksander Tuulingu peidik”, mis tutvustab 4. mail 2016 metsaistutustööde käigus päevavalgele tulnud väga haruldast leidu. Tavapärasematest näitustest väärib siinkohal vahest nimetamist neli suuremat projekti.

Koostöös Berliini kunstikoguja, rahvusvahelise õiguse professori Herwig Roggemanniga korraldati silmapaistva saksa kunstniku Johannes Niemeyeri maalide näitus “Rannad ja linnad – Baltimaades maalitud pildid (1943)”. See omapärane retrospektiivnäitus, mille algatas nüüdseks meie seast lahkunud kolleeg Raul Salumäe, pälvis suurt tähelepanu, sh pika artikli kultuurilehes Sirp. Koostöös Berliini Wannsee galeriiga avaldati ka põhjalik saksa- ja eestikeelne kataloog. Pärast Kuressaare linnust eksponeeriti näitust Tallinnas Hopneri majas ja Riias Läti Ülikooli akadeemilises raamatukogus. Viimases tehti sündmuse mõjul ka oluline teaduslik avastus: fondidest leiti üles Riias 1944. a kevadel Niemeyeri osalusel toimunud saksa maalikunstnike näituse kataloog. Kogu selle projekti teostamisel oli muuseumile suureks abiks Õilme Salumäe, kellele siinkohal palju tänu.

Meeldejäävad sündmused

Väga meeldejääv, eriti oma südamlikkuse ja vaimuka mitmekesisuse poolest, oli ka koostöös rahvakultuuri keskusega korraldatud maakonna õpilaste käsitöönäitus “Pärimus”, millest osa eksponeeriti hiljem ka Mihkli muuseumis. Näitusel “Lauake, kata end!” eksponeeritud valik Nikolai Lange­brauni vabrikus maalitud portselani pärines kaheksast erakogust, põhiliselt suurkogujalt Priidu Nõmmelt, ja haakus kenasti Saaremaa toidufestivali kavaga.

Ja muidugi ei saa nimetamata jätta merekultuuriaastat lõpetavat suurnäitust “Meri annab, meri võtab”, mis kajastab kõikvõimalikest aspektidest saarlaste kunagist ja praegust suhet merega. Näituse koostamisel lõi kaasa enamik muuseumi töötajaid, merekultuuri selts, arvukad merelembesed kollektsionäärid ja laevamudelimeistrist kapten Tiit Jõgi, kellele kõigile siinkohal suur tänu.

Uusi tuuli oli tunda muuseumipedagoogikas. Väga populaarsed olid laste linnalaagrid “Lossi detektiivide salaselts” ja Mihkli talumuuseumi jõuluprogramm. Talumuuseumis korraldati ka väga head vastuvõttu leidnud Vikatipäev koos teemakohase näituse ja niitmisvõistlusega (tänavu järgneb sellele Kirvepäev). Üha suuremaks on paisunud ka talumuuseumis korraldatav mihklilaat, seda nii müüjate, ostjate, õpitubade kui ka meelelahutuse osas. Traditsioonilistest lossipäevadest sai osa ligi 3000 inimest, muuseumiöö “Öös on laineid” üritustest võttis osa 1860 külastajat. Aktiivselt osales muuseum Kuressaare Eesti Seltsi 130. aastapäeva tähistamisel. Maret Soorsk oli üks rahvarõivakoolituse “Rahvarõivas – puhas ilu” juhendajaid, mille tulemusi saab näha ühel tänavusel näitusel.

Muuseumide külastajate arv ja rahalised sissetulekud jäid võrreldes 2015. aastaga praktiliselt samaks. Kuressaare linnus-kindluses käis mullu ligi 88 300, Mihkli talumuuseumis 7054 huvilist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 176 korda, sh täna 1)