Eksmaavanem Kaido Kaasik: Rumalusega võidelda on hirmus raske! (12)

AASTA 2012: Kaido Kaasik vabariigi aastapäeva vastuvõtul Kuressaare lossis.
TÕNU VELDRE

“See, kui hommikul helistatakse, et ära järgmisel päeval enam tööle tule, on minule esmakordne kogemus,” ütleb sel nädalal Saare maavanema asendaja ametist päevapealt hundipassi saanud Kaido Kaasik.

Kuidas tunned ennast nüüd juba endises töökabinetis?

Viis aastat sai igal hommikul sellesse kabinetti tuldud. Ma usun, et siin on palju positiivset energiat, mida me oma kolleegide ja Saaremaa inimestega oleme loonud, ja ma loodan, et selle maja aura jääb ka tulevikus selliseks – heaks ja toetavaks – ja Saaremaa inimesel on ikka siis põhjust siia tulla.

Oled pidanud nii valla- kui ka maavanema ametit. Nende kohta on teada, et ühel hetkel saavad need otsa. Aga lõpp siin kabinetis – ega sa seda ilmselt ette ei kujutanud?

Poliitilises ametis on selge, et see saab mingil ajal läbi, aga lõpetamine tähendab ka teatud protseduure. Mul endalgi on tulnud inimesi kas koondada või töölt lahti lasta. Esimene asi, mida sa teed, on inimesega rääkimine. See on aus suhtumine.

Reeglina teatatakse ette kuu või vähemalt kaks nädalat. Aga see, kui hommikul helistatakse, et ära järgmisel päeval enam tööle tule, on minule esmakordne kogemus. Arvasin, et selline asi on juba minevikku kadunud ning tänapäeva töökultuur ja lugupidamine inimeste vastu on mõnevõrra teistsugune.

Kas oskad arvata, mis põhjusel see nii läks?

Kahjuks ei oska. Kuna eelmine nädal tuli ka uudis, et maavalitsuste töö korraldatakse ringi ja osa inimesi viiakse ministeeriumide alluvusse, siis tuleb ka siin majas väga palju ümberkorraldusi teha. Vaevalt, et keegi paariks kuuks mõnelt muult töölt siia maavanemaks tuleb.

Me oleks saanud rahulikult oma asjad ära lõpetada, oma inimeste eest päris palju ka kosta, sest meil on häid spetsialiste, kes võiksid oma tööd mõnes muus asutuses jätkata või siirduda ka Saaremaa suurde omavalitsusse.

Olen kuulnud, et on inimesi, kes siiski tahaks oma CV-sse maavanema ametit, kasvõi mõnekuulist. Et maavanema koht oli vaja vabastada kellelegi oma erakonnast.

Kui see nii on, siis öelgu see välja! Kui keegi tõesti tahab, siis koht on siin. Ega mõne kuuga jõua küll väga palju süveneda, aga CV-sse kirja saada – miks mitte. Pealegi on tegu poliitilise ametikohaga, kuhu määrab inimese minister.

Poliitiku jaoks ei ole ajutine amet mingi katastroof. Aga tuleks rääkida. See ongi natuke imelik. Oleks tahtnud plaane teha, oma inimestega rääkida, koostööpartnereid tänada – seda aega ei olnud.

Aga ohtu õhus ei olnud, et nii võib minna?

Kindlasti oli näha, et tahetakse ära teha. Tavaliselt antakse kaks nädalat varem teada, kas pikendatakse või lõpetatakse. Aga see venitamine… Ma saan aru, kui on erakonnal ambitsioon siia kedagi panna, siis loomulikult. Aga see oleks võinud toimuda kuidagi teistmoodi. Tundub nagu Saare maakonna peal katsetatakse – kunagi oli meil kolm aastat kohusetäitja, nüüd jälle mingi vingerpuss.

Mingi suhtumise näitaja on seegi, et maavanema asendajaks määrati maasekretär Jaan Leivategija. Temal on oma töö niikuinii, mistõttu jääb mulje, et maavanema amet on niisugune, et keegi saab seda teha oma töö kõrvalt.

Jah, eriti praegu, kus maasekretäril on seoses ühinemisprotsessiga väga palju tööd. Maavanema ametis saab ta allkirju anda ja seaduses ettenähtud toiminguid läbi viia, aga suure pildiga tegeleda ta lihtsalt ei jõua. Meil on mitmeid projekte pooleli. Ma ei kadesta Jaani. Ta on kohusetundlik inimene ja loodetavasti need asjad, mille eestkõnelejad me oleme olnud, väga soiku ei jää.

Enda arvates said hästi hakkama?

Kindlasti oleks saanud veelgi paremini. Võib-olla mõnes kohas lihtsalt ei suutnud enam, sest rumalusega võidelda on hirmus raske. Kui ma tööle tulin, oli silla teema käsil. 2013. Kui istusime Juhan Partsi juures sillakomisjonis ja oli jutt, et hakkame järgmisel aastal pihta, siis maanteeamet ütles, et neil ei ole jõudu ja ressurssi sellega tegeleda ja asi läks kalevi alla. Planeeringud on tehtud, kohad on olemas, kui keegi tahab, saab kahekümne aasta pärast teha. Eks ta hunt Kriimsilma üheksa ametit on, aga inimestel oli vähemalt koht, kuhu tulla, maha istuda ja asjadele kaine pilguga vaadata.

Olukorras, kus pidevalt kõneldakse, et maavalitsusi pole vaja, ei ole inimesi lihtne tööle motiveerida.

Uuest aastast, kui arengut takistanud maavalitsused kaovad, tuleb õnn õuele.

Eks need maavanemad olid ka ühed tüütud putukad. Kui mingi teenus hakkas maakonnast ära kaduma, siis võtsime sõna ja käisime Tallinnas. Olgu või ARK-i teema, mis meil päris hästi lahenes. Siinkohal tuleb märkida, et maavalitsuse majas on praegu ametis kaheksa uut inimest, kes kaugtöö korras riigitööd teevad. Ma arvan, et neid tuleb veel juurde, valmisolek on meil selleks olemas. See on üks võimalus riigi töökohtade säilitamiseks.

Kokkuvõttes riigi bürokraatiaaparaat ei vähene, küsimus on, kas nad peavad kõik Tallinnas koos olema või võivad ka äärealadel olla.

Äkki sai sulle saatuslikuks sinu kui IRL-i piirkonna juhi liitumine Saarlase valimisliiduga? Noad selga tulevad ikka nendelt, kes selja taha pääsevad.

Veel aasta lõpus arutasime piirkonna juhatuses seda ja hääled olid pooleks. Võime minna valimisliitu heade mõttekaaslastega või panna kokku oma nimekirja, mis nii suur ei tule ja nii head tulemust ei saavuta. Suur erakonnapoliitika ei tohiks meie igapäevast elu liiga palju segada.

Kui kõrgeks hindad valimisliidu Saarlane šansse? Mitu kohta 31-st saate?

Ma loodan, et 16, siis saame võtta koostööpartnereid ja hoida suure poliitika pisut kõrval. Nii, et ta on meile toeks, kuid mitte segajaks. Ja pealinnas võiks meie inimesi rohkem usaldada. Ei saa kogu aeg vaadata ainult Exceli tabelit, et kas on meile häälte mõttes kasulik, vaid vaatame korraks, mis piirkonnale, riigile kasulik on. See jutt ei meeldi kombinaatoritele, aga me võiks proovida elada ausalt, avatult. Vaatame, mis saab. Pärnut valitseb juba kaheksa aastat valimisliit ja midagi hullu pole juhtunud.

Ühendomavalitsuse esimesed neli aastat tulevad keerulised ja vastutusrikkad. Iseäranis neile 31 inimesele, kes otsuseid langetama hakkavad.

Naljaga pooleks võiks öelda, et ma ei kadesta neid, kes peavad Saaremaa ühtselt hingama panema. Õnne ei tule kohe meie õuele, selleks peab natuke vaeva nägema. Kui sünnivalud möödas ja hakkame asja rahulikult üles ehitama, küll siis ka inimeste kindlusetunne suureneb. Keegi ei tohiks tunnetada, et tema on maha jäetud.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 521 korda, sh täna 1)