Saaremaa kulda nõuti rohkem, kui pakkuda oli (2)

“KÄSITÖÖ” Karjääris käis palju tööd ka käsitsi.
ERAKOGU

Suurel Nõukogudemaal oli dolomiidil nii hea minek, et saarlasele jätkus heal juhul vaid jääke. Autobaasi mehed said dolomiidikoormatega vurada nii polaarjoone taha, üle Kaukasuse mägede Armeeniasse ja ka kaugele Usbekistani.’

Dolomiit kõlbas vajadusel samamoodi meeleheaks nagu Vana Tallinna liköör. Uste lahtitegemiseks. Kaarma kolhoosi mehed polevat Ukrainast loomasööta muidu kätte saanud, kui tuli haltuura korras karjäärist saadud dolokivi koorem teele panna.

Dolomiidi toel kättesaadud melassi-nimeline loomatoit oli tarvilik asi, sellest sai rasketel viinakeeluaegadel ka näiteks puskarit ajada.

Koormatega Venemaale

Üle 40 aasta Kaarmal dolomiidiga tegelenud ja veel praegugi tsehhijuhataja ametit pidavat Gunnar Ivalot (fotol) võtab pead kratsima, kui küsida, kuhu seda Saaremaa kulda toona saadeti. Seda saatmist oli lihtsalt nii palju. Tolleaegsetest vedudest enam kuskil mingeid dokumente alles pole, et sealt järele vaadata. Venemaale läks dolomiiti hulgi. Tahtjaid oli rohkem, kui dolomiidimehed teha jõudsid. “Minu meelest oli dolomiit kõige suurem veoartikkel, mida baasimehed siit üldse välja vedasid,” märgib Ivalo. “Mida muud siin ikka väga vedada oli. Iga päev läks mingi auto-kaks plaatidega minema.”

Moskvasse ja Leningradi olevat iga päev paar autot läinud, paarsada ruutmeetrit dolomiidiplaati peal. Ivalo sõnul on tolleaegsed mälestused nii võimsad, et venelased küsivad dolomiiti siiani.

Ivalo ja veel paar inimest soovitavad dolomiidi asjus pöörduda Volli Saia (fotol)poole, kes olevat elav legend ja teadvat asju kõige paremini. Neil on õigus. Selle mehe juttu võiks kuulata tundide kaupa. Nüüd eraettevõtjana dolomiidiga tegeleval Saial saab tuleval aastal täis 60 aastat sellele kivile pühendumist.

Pärast keskkooli lõpetamist 1958. aastal ta sellega alustas, paar aastat teenis põhjalaevastikus Koola poolsaarel Vene kroonus ja nüüd on siis jutti lasknud. Kuni 1978. aastani oli tootmises ja siis läks kiviraie peale.

“See oli nii rangelt limiteeritud kaup, Saaremaale ei sattunud seda kuidagi,” alustab Volli. Lõpuks oli asi nii kaugele saadud, et kohalikud said osta jäätmeid, mis karjäärist kokku korjatud. “Aga muidugi, ega ilma pole keegi jäänud, pigem varastati rohkem,” naerab Volli.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 175 korda, sh täna 1)