Nukukunstnik Resa Tiitsmaa, sadade kiiksuga nukkude ema

EMA JA LAPSED: Resa Tiitsmaa oma “lastega” – nukupaariga “Ma kohe suudlen sind!”, Loomakese ja Nukutoa kaitsenukuga.
KLAUDIA TIITSMAA

“Ma vihkan õmblemist ega hakka sellega kunagi tegelema!” teatas kunagi üks saarlasest keskkoolitüdruk. Praeguseks on Resa Tiitsmaa juba 23 aastat tegutsenud nukukunstnikuna, kelle muhedad ja pisikese vimkaga tegelased ei sünniks, kui meister õmmelda ei oskaks ega armastaks.

Resa Tiitsmaa (57) dekoratiivsed karakternukud oma põneva välimuse ja leidliku teostusega mõjuvad vaataja pilgule magnetina. Tema looming lummab mitte ainult lapsi ja naissoost uudistajaid – imetlejate ja ostjate hulka kuulub mõnigi mees.

Sest Resa nukud ei ole pelgalt nukud, tooted, asjad. Nad on otsekui elus. Humoorikad, oma loo, iseloomu ja kiiksuga. Neid tekstiilist tegelasi kaltsunukkudeks nimetada oleks lausa patt ja enamik neist pole mängimiseks mõeldud.

Suur osa Resa nukke on inimese nägu ja tegu, osa ka linnud-loomad, ent kunstniku käe all sünnivad ka vahvad fantaasiategelased.

Kui suur nukulemb Resa ise lapsena oli? “Oi, ikka väga suur,” tunnistab ta. Lausa nii suur, et mängis sõbrannadega salaja nukkudega koguni keskkooliajal, korraldades oma kodus näiteks moedemonstratsioone.

Kord, kui külla tulnud kavaler ukse taga kella laskis, jõudsid neiud oma nukud ja nende moerõivad veel viimasel hetkel kappi visata.

Vanast kardinast kass

“Mu esimene nukk, mille täiskasvanuna tegin, oli muidugi naljanumber,” naerab Resa. Selle nuku, kassi õmbles Resa vanast inetust lillakasroosast kardinast, mille kunstnikust abikaasa Margus Tiitsmaa kord Draamateatrist koju tõi.

“See õnnetu kass oli ikka väga kehvasti tehtud – koolis oleks seda ehk kehva kolmega hinnatud,” räägib Resa. “Ma ei osanud ju õmmelda, mulle see töö kohe üldse ei meeldinud!”

Nagu elus sageli juhtub – mida eitad ja mille vastu võitled, selle lõpuks saad. Veidi oli selles, et Resa praegune igapäevatöö just õmblemisega seotud on, süüdi ka tema isa, kes keskkoolis õppinud tütrele õmblusmasina kinkis, millega Resa tasapisi “pusserdama” hakkas.

Aga see esimene kass, Resa nukkude vaarema, on kunstnikul praegugi alles. “Just temast hakkas pihta mu väga kiire areng õmblemises,” lausub Resa. “See kass oli märk, et olen leidnud õige tee.”

Juba aasta-poolteist hiljem oli Resal pealinna galeriis Sammas koos kunstnikust abikaasaga ühisnäitus, kust pooled nukud ära osteti. Üsna pea rändasid Resa tööd ka Rootsi.

Pikem lugu nukumeistrist Resa Tiitsmaast ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 559 korda, sh täna 1)