Ümberjaotamisest ei piisa

“Kogu vanaduspensionisüsteem vajab muutust, aga valitsuse kavandatav reform on pigem kosmeetiline,” leiab majandushuviline Aivar Sõrm.

Vajadus pensionireformi järele on õhus olnud väga ammu. On ju ammu teada ja selge, et pensionisüsteemi tuleb muuta, kuna rahalises mõttes ei seisa see püsti. Pensionisüsteem ei täida ootusi mitte ainult Eestis, vaid see on nii kogu maailmas.

Probleem iseenesest tuleb sellest, et me ju keegi ei korja riiklikus vanaduspensionisüsteemis raha pensioni jaoks ette. Töötav põlvkond peab teenima välja ka juba pensionil olevate inimeste pensioniraha. Sisuliselt on see nende töö maksustamine.

Asi on nüüd läinud eriti hulluks. Kui vaadata ajas 50 aastat tagasi, siis tuli iga pensionäri kohta kolm-neli töötavat inimest. Mõne aasta pärast on aga iga pensionäri kohta 1,3 töötavat inimest. See on demograafiline probleem, mis väljendub selles, et järjest vähemaks jääb inimesi, kelle töö arvelt saaks pensioni maksta neile, kes on oma töö teinud.

Pensionid jäävad ikka madalaks

Sellesama suhtarvu muutumise tõttu väheneb võime praeguses süsteemis kokku korjata ja välja maksta rahuldavat või head pensionisummat pidevalt. Sest vähem inimesi peab tagama järjest enamate inimeste toimetuleku.

See ongi põhjus, miks pensionisüsteemi oleks tulnud juba ammu muuta. See pensionireform on alles valitsuse kava, see ei ole veel mingi seadus. Nüansid on alles ebaselged, peidus ja kohati vastuolulised.

Aastad 2020–2036 oleks üleminekuperiood, 2047 hakkaks kehtima uus pensionisüsteem oma täies ilus. Mis oleks kahe süsteemi erinevus?

Kui võtame pensionide varieeruvuse, on keskmine vanaduspension praegu natuke alla 400 euro, varieerudes 200+ eurost 600 euroni. Seega on pensionide vahe kuni kaks ja pool korda.

Praeguste pensioniosakute juures määrab palga suurus kaks kolmandikku pensionist ja tööstaaž sisuliselt ühe kolmandiku.

Valitsuse plaan on, et üleminekuperioodil, aastail 2020–2036 muudetakse praegust arvestussüsteemi nii, et poole 1. samba pensionist annaks tööstaaž ja teise poole palk.

Aastast 2037 hakataks aga arvestama ainult tööstaaži, palganumber ei loeks enam midagi.

Mis on põhimõtteline vahe? Praeguses pensionisüsteemis maksavad need, kes praegu tööl käivad, oma emade-isade pensioni. Ehk käib põlvkondade vaheline tasaarveldamine.

Uue süsteemi puhul toimub mingi ümberjaotus sama põlvkonna sees. Ehk kõrgemapalgalistelt võetakse osa tulevast pensionitulu ära ja jaotatakse ümber nende kasuks, kelle pension kujuneb väiksemaks.  

Nagu enne ütlesin – pensionireform vajab reformi, ta ei seisa muidu püsti. See aga, et ümber jaotama hakatakse, tekitab inimestes nii vaimustust kui ka viha. Ehk – need, kes hakkavad pensioni juurde saama, kiidavad muudatust. Teiste jaoks aga, kes hakkavad niimoodi varasemaga võrreldes vähem pensioni saama, on uus süsteem vastuvõetamatu.

Minu meelest on see muudatus ühiskonnale ühest küljest hea, kuna tasandab veidikenegi vaesuseriski või -piiri. Samas teeb ta seda edukamate arvelt.

Ja veel – ega raha hulk selle ümberjaotamisega suurene. Pensionid jäävad ikka suhteliselt madalaks. Samuti lähevad muudatused vastuollu majandusloogikaga – inimene tegutseb seda paremini, mida rohkem ta end stimuleerib. Kui palk on meie tegevuse väärtuse väljendus, siis see tegevuse väärtus peaks teoreetiliselt väljenduma ka meie pensionides.

Muuta tuleks alustalasid

Minu arvates raha ümberjaotamise mehhanism probleemi ei lahenda ja pensionisüsteemi oluliselt paremaks ei muuda. Pigem teeb see inimesed ühetasasemaks  ja võtab sotsiaalset pinget ühiskonnas veidi maha.

Seega on see reform pigem kosmeetiline kui sisuline. Tegelikult peaks meie pensionisüsteemis muutma paljusid alustalasid ja põhimõtteid, et süsteem üldse püsti jääks.

Pensioniea tõstmise eesmärk on, et riigipensioni saajate arv nii kiiresti ei kasvaks. See on koormuse mahavõtmine riiklikult pensionifondilt. Keskmine eluiga on Eestis päris märkimisväärselt pikenenud. Paljude inimeste traagika on aga tõepoolest, et nad pensionini ei jõua.

Teine asi on see, et ega inimesed endale pensionileminekut enam lubada saagi. Järjest enam hakatakse töötama surmani. Riiklik pension tagab küll mingi toimetuleku, aga mingit head elu ju ei paku. 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 95 korda, sh täna 1)