Juhus viis multitalendi mandrile õppima

HENNO KÄO MEENUTUSÕHTU: Rahvamaja juhataja Inga Rand tänab Rein Kirstu värvikate mälestuste vestmise eest ja lisab, et mehel oli suur osa ka ürituse korraldamisel.
MAANUS MASING

Laimjala vallas Lahekülas sündinud kirja- ja laulumehe ning kunstniku Henno Käo viis Tartusse õppima Noorte Häälest loetud uudis kunstikooli suvepraktikast.

Orissaare keskkooli kaheksandas klassis reaalainetega kimpus olnud Henno Käo (1942–2004) kahtles, kas tal üldse keskkooli lõputunnistustki saada õnnestub. Nii väike oli ta huvi matemaatika, keemia ja füüsika vastu. Järgmise õppeaasta sügisel sattus ta aga lugema ajalehte, kus oli juttu Tartu kunstikoolist.

Kuna Hennole joonistada meeldis, saatiski ta kooli kirja, et saada infot sisseastumise kohta. Täpset aadressi tal polnud ja nii kirjutas poiss ümbrikule ainult kooli nime. Umbes nagu oleks kirjutanud jõuluvanale või maale vanaisale, tõi laupäeval Laimjala rahvamajas Henno Käo meenutusõhtul võrdluse ürituse üks korraldajatest Eha Ennemuist. Henno kiri jõudis aga kohale ja varsti saabus ka vastus, kust võis välja lugeda, et reaalaineid sisseastumiseksamite hulgas pole. Tartu kunstikooli lõpetas Käo 1963. aastal, mille järel kolis juba Tallinna, kus algas tema muusikukarjäär ansamblis Peoleo (1965–1973).

Ennemuist tõi välja, et Käo oma hinnangul oli tema kohta muusik öelda veidi ülepakutud. “Kunstnikuks ei tihanud ta end ka pidada,” lisas ta. Kõige enam olevatki Käo tundnud end lastekirjanikuna. Kirjutamine oli tema jaoks justkui maailma loomine. Lasteraamatuid hakkas Käo illustreerima 1982. aastal. Ta oma esimene teos “Suure kivi lood” avaldati aga 1985. aastal. Ühtekokku ilmus talt elu jooksul 21 raamatut.

Lapsepõlve lahingud

Lugusid meeldis talle vesta juba nooruspõlves. Laheküla mees Rein Kirst meenutas, et esimest korda kohtus ta temast neli aastat vanema Henno Käoga viieaastaselt. “Ta joonistas hästi juba siis. Jõupaberile tegi ulmelisi pilte ja rääkis ulmelisi lugusid kõrvale,” lisas Kirst.

Kokku oli neid toona kolm sõpra ja enamasti mängisid nad sõda. Sõjariistu ja kindlusi meisterdasid Laheküla noorsandid savist ja kividest. “Pidasime lahinguid,” meenutas Kirst ja lisas, et Henno oli ikka olnud pehmema sõjapidamise pooldaja. “Ta sai meiega läbi. Kuigi olime nooremad, ei tundnud me ennast kunagi alandatuna,” märkis Kirst. Tema sõnul jätkusid mängulahingud vahel ka pärast seda, kui sõjariistad juba lõhki olid. “Andsime omavahel ikka ka, aga Hennolt ei saanud ma peksa kunagi,” viitas ta sõbra suurele empaatiavõimele.

“Kõige muhedam mees,” iseloomustas kunagist sõpra ka laulja Ivo Linna, kelle vend Taivo oli koos Hennoga ansamblis Peoleo. Lisaks heale iseloomule hindab Linna kõrgelt ka Käo lauluhäält ja laulusõnu. “Sügav ja mehine, terve tuba oli häält täis. See on vähestel ja seda treenida ei saa,” märkis Linna. Käo kirjutatud laulud on Linna sõnul aga väga hästi lauldavad. Samuti on neis lihtsates tekstides sügavust ja mõtet, tõi ta välja.

Andekas akrobaat

Käo andekus polevat aga piirdunud eelpool väljatoodud valdkondadega. Linna meenutas, et kord oli Käo, pikk mees nagu ta oli, Võsu rannas seltskonna ees seisnud ja äkist tõstnud jala üles ja selle siis kaela taha pannud. “Lausa olümpiaakrobaat,” tõdes Linna, kelle sõnul oli Käo seda trikki palumise peale teinekordki teinud.

Ilmekaid lugusid vesteti laupäeval Laimjalas teisigi. Kohal olid mitmed Henno Käo vanad tuttavad ja sõbrad ning tema lesk Maie Käo.

Eha Ennemuisti sõnul teadsid inimesed enamasti juba varemgi, et Henno Käo oli Laimjala kandi mees. “Aga kõik imestasid, kui palju Henno teinud on. Eriti, mis puudutas laulusõnu, see oli ikka suur üllatus,” lausus ta. Ette kanti laupäeval tema lauludest näiteks “Matkalaul” ja “Saaremaale”.

Nii nagu Laimjala rahvamaja juhataja Inga Rand oli lubanud, oligi tegemist väikestviisi peoga Henno Käo auks. Uut pidu on oodata 18. juunil, mil Kingli mõisapargis toimub Henno Käole pühendatud kontsert “Laimjala valss III”.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 702 korda, sh täna 1)