KRISTINAGA ELUST ENESEST: Üks eriti meeldejääv traditsioon (3)

Olen juba mõnda aega peas keerutanud mõtet sellest, kui imelised on traditsioonid. See mõte sai taas kõvasti kinnitust möödunud nädalal Saaremaa ühisgümnaasiumi kaba­ree-etendust külastades, kui mind valdas ühtäkki segu nostalgiast, hämmastusest ja arusaamisest, et ma olen vanaks jäänud.

Mul on nüüd juba teist aastat olnud õnn omada väikest sisekaemust sellest, kuidas järjekordne kabaree end vastsündinu vasika kombel ebakindlatele jalgadele ajab. Minu roll piirdub seal vaid ühe numbri kokkupanemisega, seega jääb kogu tegelik krempel hoolikalt salastatud vormi ja kulmineerub minu jaoks samuti alles etendusel.

Nüüd võib jääda mulje, nagu ülistaksin oma endist kooli. Ma ei eitagi – just seda ma teen. Jutt ei käi aga õppetööst ega muust akadeemilisest, vaid konkreetselt kabareetraditsioonist ja nendest õpilastest, kes igal aastal näevad kurja vaeva, et kogu asi nullist üles ehitada ja üksteist selle protsessi käigus mitte ära tappa. Kõik, kes selles kabareemöllus kunagi osalenud on, teavad ilmselt, millest ma räägin.

Esimeste proovide ajal tembeldatakse tavaliselt kogu punt epilepsiat põdevateks elevantideks, emotsioonid põlevad lahtise leegiga ja vahepeal tekib vähemalt korraks tunne, et jätaks kogu asja sinnapaika. Pärast esimest läbimängu tuleb välja, et keegi ei tea täpselt, mida tegema ja kuhu minema peab, ning valitseb üleüldine kaos. Klassijuhatajadki jõuavad ühisele arvamusele, et etendus kuulub mahakandmisele.

Õpilaste ja õpetajate koostöös valminud etendus jõuab kõiki takistusi trotsides ikkagi rahva ette ning vaataja jaoks on kõik “õmbluskohad” hoolikalt ära peidetud. Möödunud nädalal enne etendust mõtlesin ega suutnud ette kujutada, kas ühele teemale on endiselt võimalik leida uudne lähenemine. Selgus, et on küll. Minu jaoks ei lugenud see, et kõik tantsud ei ole täielikus sünkroonis, sest hoopis rohkem jäi meelde see, kui vaimukas ja fantaasiarikas võib olla gümnasistide mõttelend.

Erilise lisavindi annab kogu ettevõtmisele õpetajate osalus ja n-ö akadeemiku rollist välja murdmine. Õpilaste väljamõeldud tobedustega kaasaminemine näitab, kui eneseiroonilised ja vaimukad võivad olla pedagoogid, keda tavaliselt suudetakse vaid tahvli ees ette kujutada. Harilikult viisaka ja reserveeritud õpetaja bemmiossi või selfikunni rollis nägemine loob kohe eriti võimsalt vaimuka kontrasti. Kogu selle ettevõtmise üks paremaid kõrvalmõjusid jääb vaatajatele tegelikult suuremas osas märkamatuks. Kõikide vaidluste, riidude ja leppimiste protsesside tulemusel saab kolmest paralleelklassist üks tervik. See ühtekuuluvustunne kasvab üksteisele lava taga poolpaanilise ilmega otsa vahtides ja kankaaniseelikusse kinnijäänud ringituterdavale hädalisele appi tõtates.

Olgugi et protsess ise võib olla meeletult kurnav ja kohati närvesööv – lisaks kabaree kokkuklopsimisele peab leidma aega, et õppida, koolis käia ja vahel ka veidi magada –, ei meenu mulle esimesena mitte väsimus ega neuroosieelne seisund. Hoopis see, kuidas pärast viimast kankaani end suure tite kombel sisemiselt tagusin, et silmavesi püsiks kuulekalt oma kanalites, mitte ei niriseks koos mu hoolikalt joonistatud meigiga aula põrandale.    

Olen südamest rõõmus, et kabareekommet nii aktiivselt elus hoitakse ja igal aastal hoogu juurde antakse. See on suurepärane viis näha, kui andekaid inimesi on meil saare peal kasvamas. Müts maha – hea töö!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 900 korda, sh täna 1)