SUUR MAA, SUURED ASJAD: Meie trump on faktid

Ajakirjandus unustab faktid või moonutab neid. Ajakirjandus seab emotsiooni faktist ettepoole. Me oleme harjunud kuulama taolisi süüdistusi ja tõestama vastupidist. Sest ajakirjandus peab toetuma faktidele, vastasel korral kaob usaldusväärsus ning roll demokraatlikus ühiskonnas marginaliseerub. See omakorda seab ohtu demokraatliku ühiskonna alustalad ja toimimise.

Ma ei mäleta, et oleksime pidanud kahtlema faktis endas. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on fakt “see, mis tõesti on toimunud või eksisteerinud, mis tõesti toimub või eksisteerib, tõsiasi, tõik”. Näited sealtsamast. Kindel, veenev, üldtuntud, vaieldamatu fakt. Fakt jääb faktiks. Nõuti tõendavaid fakte. Seadus tunnistab ainult fakte.

Niisiis, fakt on tõsiasi. Aga Ameerika Ühendriikide 45. president Donald Trump kinnitab meile nüüd iga päev, et see pole sugugi nii. Et on olemas alternatiivsed faktid (Trumpi nõuniku Kellyanne Conway termin). Võib-olla ka lausa valefaktid – sõna, mis juba olemuslikult peaks olema nonsenss. Fakt võib olla kaalukas või vähem kaalukas, asjasse puutuv või mitte, aga fakt on ikkagi fakt.

Välja mõeldud näide. Kui inimene ootab kuus tundi, et Kuivastust parvlaevaga mandrile pääseda, siis ta ju ootab kuus tundi. Vaieldamatult! Aga kui pressiteade sõnastatakse nii, et veeti rekordarv autosid ja kolm alust olid pidevalt töös, laadimise ja lossimise kiirus oli enneolematu, siis kasutab vedaja samuti fakte. Võib-olla valutas kaptenil veel juhuslikult samal päeval kõht, sest laevakokk oli mingi ülihea ninaesise kokku keetnud ja lõuna ajal sai liiale mindud.

Nagu näha, saaks neist faktidest keeta kokku paraja kollase supi või… vahest on siiski üks asi oluline, teine taust ja kolmas ei ületa üldse uudiskünnist. Aga alternatiivsete faktide maailmas ei kõla esimene, teine ega kolmas. Öeldakse, et järjekorda ei olnudki. Ja kui siis ajakirjandus näitab pilte järjekorrast, tuleb jutt hoopis sellest, et need praegusaja ajakirjanikud on nii noored, kollanokad, et pole tegelikult järjekorda üldse näinudki. Vot kus Vene ajal olid järjekorrad ja vedada ei suudetud seejuures üldse. Ja tegelikult ajakirjandus ju üldse valetab.

Umbes sarnane oli ju tüli selle üle, kui palju inimesi Trumpi inauguratsiooni jälgis. Ja sarnaseid kokkupõrkeid kohtame meedias nüüd iga päev. Tihti on käivitajaks sotsiaalmeedia, eriti Twitter, kus ka Trumpile meeldib säutsuda. Ja kurb on, et meie, ajakirjanikud, võtame Twitterit liiga tõsiselt, kulutades tekstiridu ja eetriminuteid säutsude analüüsiks. Kes neid üldse kirjutab? Mis olekus?

Meiega manipuleeritakse. Toetan hea kolleegi Evelyn Kaldoja mõtet (vt PM 26.01.17), et Trumpi kriitikud ei tohiks laskuda ise tema tasemele. Tsitaate tasub ja tulebki võtta otse intervjuudest, avalikest ülesastumistest ja kõnedest; uuringuid tuleb lugeda, mitte toetuda vahendatud informatsioonile.

Ajakirjanikule on faktid endiselt määrava tähtsusega, oskus neid valida ja esile tõsta. Tõde on olemas isegi nn tõejärgsel ajastul, kui tähelepanu ja võimu näib haaravat “Salatoimikute”-laadne vandenõuteooriatest toituv mõttelaad.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 132 korda, sh täna 1)