Tornimäel on kõvad rebasekütid (9)

KORDI ÕUE PEAL: Istuvad (vasakult) Harald Koel, Jüri Ots, Enn Kelder, seisavad Alo Pitk ja Toivo Leis.
MAANUS MASING

Tornimäe jahiselts, mille liikmed on tublid väikeulukite küttijad, saab oma kirevast ajaloost välja tuua muu hulgas fakti, et seltsi jahimaadel on oma esimese ja ainsa metssea küttinud president Arnold Rüütel.

Tornimäe jahiseltsi asutamise ajaks loevad seltsi liikmed aastat 1967. Seltsi esimene juht oli Ilmar Rasu, hiljem on seltsi tööd vedanud Harald Koel, Raivo Reinart, Erki Aavik ja praegu on Tornimäe küttide pealik Toivo Leis.

Muhu ja Orissaare kõrval on Tornimäe oma 82 liikmega maakonna suuremaid jahiseltse. Ühisjahtidel osaleb regulaarselt umbes poolsada meest. Enamik liikmeid ehk 70 protsenti on vanuselt juba üle kuuekümne ja noori tuleb peale vähe. Praegu on seltsil neli noorliiget, kelle katseaja pikkus on üks aasta, mille jooksul peab liikmekandidaat osalema vähemalt 75% ühisjahtidel. Nõue on vajalik, sest mitte kõik ei ole katseaega vastu pidanud ja on jahimeheks pürgimisest loobunud.

Põhiliselt kuuluvad seltsi kohalikud mehed, aga on ka suvekodu omavaid välismaalasi ja neid jahihuvilisi, kellel on Tornimäe piirkonnas sõpru või tuttavaid. On ka kolm naisjahimeest – Kairi, Sandra ja Jaana.

Enam kui 13 000 hektari suuruses jahipiirkonnas tegutsev selts on jagatud viieks jahtkonnaks. Suurimat neist, Kõrkvere oma juhib seltsi esimees Toivo Leis, Tornimäe jahtkonna eesotsas on Keijo Meel ja Ülo Pruul, Välta jahtkonda veab Enn Kelder, Reina kandi kütte Kalju Muul ja Pöide jäägreid Jüri Ots.

Huvitava faktina toob Saaremaa jahimeeste seltsi juubelikogumik “Jahindusest ja jahipidamisest Saaremaal ja Muhumaal” välja selle, et Tornimäe jahimaadel on oma esimese ja ainukese metssea küttinud president Arnold Rüütel.

Rääkides Tornimäe jahipiirkonna ulukitest, märgib Toivo Leis, et metskitsi on jahialal piisavalt. Kevadel rändavad põdrad sisemaalt rannikule kuni Kübassaare otsa välja ja siis uuesti tagasi. Teinekord võib rannikul näha arvukalt põtru. “Kevadel, kui on põtrade poegimise aeg, olen näinud korraga kahtkümmet nelja põtra, põhiliselt eelmise aasta vasikad,” räägib Leis.

Jahiala uustulnuk – hirv

Tornimäe jahipiirkonnas on metsamaad, kus loomad saavad elutseda, vähe, põua ajal liiguvad ulukid aga Koigi järve ümbrusse, kuna seal on vett. Naabruses asuvate jahipiirkondade kütid on selle pärast vahel Tornimäe meeste poole rusikatki vibutanud, kuna naabrite metsades elavad ulukid satuvad sel moel nende jahisaagiks. Paraku loomad piire ega silte ei tunnusta ja liiguvad ikka nii, nagu loodus juhatab.

Hirved on Tornimäe jahimaadele asunud alles viimastel aastatel. “Tahtsime juba viis aastat tagasi lube saada,” muigab Leis, “aga siis öeldi, et teil ei ole mingit hirve, need on kõik teiste omad.” Sel aastal aga on hirved Tornimäel juba pidevalt liikvel ning aastavahetuse seisuga olid seltsi liikmed küttinud juba 28 isendit, kuigi hooaja kohustus on 18.

Hirvede rännet mõjutavad jahimeeste sõnul ühelt poolt muidugi nende looduslikud vaenlased, kiskjad, ja hundid pole Saaremaalt kusagile kadunud. Teine loomade liikumist mõjutav tegur on metsaraie. Leisi sõnul paistab, et hirv läheb neist paikadest, kus käib suurem metsalangetamine, lihtsalt minema. Tornimäe on selles osas praegu rahulikum kant. Selle nädalavahetusega saab hirvejahi aeg ka otsa.

Hundid luusivad ringi

Jahipiirkonna piirialadel on ka hunte liikumas, kes paistavad elutsevat Koigi rabas ja selle ümbruses. Leis ütleb, et sügisel oli põdrajahi ajal seal kandis näha, et vanade loomade kõrval vasikaid peaaegu ei olnud. Ilmselgelt olid nood langenud huntide saagiks.

Kaks aastat tagasi küttisid Tornimäe seltsi mehed ühe päevaga suisa kaks hunti. Praegu on jälgede järgi näha, et vähemasti üks paar on Tagavere kandis liikumas.

Tornimäe mehed kinnitavad, et nende jahialal on ka šaakal vähemasti läbirändajana silma jäänud. Leis meenutab, et juhtus Kõrkveres nägema rebast, kes üle põllu otse tema poole jooksis. “Pidasin kinni, vaatasin, mis asi on, ja siis tuli eemalt šaakal, kes teda taga ajas. Rebane pani mul nina eest mööda, nagu poleks mind näinudki, aga šaakal jäi eemale seisma, vaatas tükk aega ja pani siis metsa tagasi.”

Tornimäe jahipiirkonnas on 600–700 hektarit viljapõlde ja põhilised ulukikahjud seostuvad ennekõike just nende maade ja metssigadega. Metssigade kohustuslik laskelimiit on seltsil selle aasta alguseks täidetud ja metsas möllab sigade Aafrika katk, mis loomade arvukust omakorda vähendab. Seetõttu on arvata, et sel aastal peaks vähemasti viljapõldude kahjud olema väiksemad ja vähenema ka ülessongitud heinamaade hulk. Noori männikuid ja kuusikuid piirkonnas praktiliselt pole, seetõttu ei saa ka rääkida märkimisväärsetest metsakahjustustest.

Kärntõbi kimbutab

Tornimäe jahiseltsil on enamiku ümbruskonna maaomanikega kokkulepped jahipidamiseks sõlmitud, aga on ka seitse-kaheksa maaomanikku, põhiliselt suvesaarlased, kes on oma valdustes jahipidamise keelanud.

Möödunud sügisel olid Tornimäe jahialal suureks nuhtluseks mägrad, kes järjekindlalt tühjadesse majadesse tikkusid. “Vahepeal oli telefon päris punane,” tunnistab Leis ja lisab, et iseäranis hulluks võivad lood minna mahajäetud hoonetes, mille mägrad oma käikude ja uuristamistega suisa ära hävitada võivad. Kätte saada on mäkra aga väga raske. “Praegu ta magab, märtsis hakkab jälle liikuma. Nii palju kui võimalik, oleme neid küttinud,” sõnab seltsi esimees.

Teine suur probleem Tornimäe jahipiirkonnas on kärntõbi, mis levib nii kährikute kui ka rebaste seas. Praegu kütitavatest kährikutest on korraliku nahaga ehk vaid kümme protsenti, rebased on mõnevõrra tervemad. Leis ütleb, et haigusepuhanguga tuleb lihtsalt leppida. Haigusetekitaja on kõikides urgudes sees ja nii kui loom neist läbi käib, saab tõve külge. “Loodus teeb oma tööd. Haigus käib korra läbi, siis kaob jälle ära,” nendib ta.

Praegune jahimaja Välta külas on Tornimäe seltsi küttide käsutuses olnud 1992. aastast. Tegu on mitmest hoonest koosneva kunagise Kordi taluga, mis on jõudumööda korda tehtud. Jahimajas on kaminasaal, saun, söögitegemise võimalus ja vajadusel saab kümmekond inimest ka ööseks ära majutada.

Kuna seltsil on palju liikmeid, kipub saal hooaja esimese ühisjahi ajal kitsaks jääma, aga mida nädal edasi, seda lahedamaks olemine muutub. Meeste entusiasm hakkab tasapisi vähenema ning algse viiekümne küti asemel koguneb jahipäeva järel laua taha ehk paar-kolmkümmend meest.

Kui küsida, millal on seltsi kõige suurem tähtpäev, vastavad jahimehed naerdes, et see on Haraldi (seltsi endise esimehe Harald Koeli – toim) sünnipäev novembris. Aga enne seda on igal aastal oktoobrikuu esimene laupäev, mis tähendab hooaja esimest ühisjahti. Sellega kaasnevast maksasöömisest ja lipuheiskamisest ei taha naljalt ilma jääda ükski aktiivne seltsi liige.


Karusnahkade hinnad on viletsad

Suurulukite küttimise kõrval peetakse pidevalt jahti ka väikeulukitele, kelle arvukuse reguleerimine on samuti jahimeeste kohustus. 

Loomadest loetakse väikeulukiteks rebane, kährik, nugis, mäger, tuhkur, kobras, hall- ja valgejänes.

Jänest on Saaremaal praegu nii vähe, et teda peaaegu ei lasta. Aga kui rebaste ja kährikute arvukus langeb, siis peaks jäneste populatsioon hakkama suurenema.

Väikeuluki küttimisel on aluseks nende arvukus tuhande hektari kohta. Tornimäel on olnud iga-aastane küttimisplaan kokku 80 rebast, kährikut ja nugist. Toivo Leis ütleb muiates, et poole sellest plaanist täidavad kolm meest – Enn Kelder, Jüri Ots ja Alo Pitk.

Väikeulukijaht on põhiliselt üksikjaht. Koerad otsivad uluki üles ja kütt laseb looma maha. “Kui jahimõttega välja lähed, ega siis tühjalt tagasi ei tule,” iseloomustab seltsi kõvem rebase- ja kährikukütt Enn Kelder oma jahikäikude tulemuslikkust.

Väikeulukilt saab trofeena naha ja kolju. Nahk saavutab oma parima kvaliteedi, kui väljas on korra vähemalt viis kraadi külma olnud, ja säilib sellisena veebruarikuuni, mil algab loomade jooksuaeg. Aga olgu nahk nii hea kui tahes, kaubaks see praegu eriti ei lähe.

Kokkuostjad enam ei liigu ja hinnad on väga alla läinud. Kui varem oli Eesti ja Saaremaa väikeulukite nahkade põhiline turg Inglismaa, siis praegu on selle hõivanud odav Hiina karusnahk. Nugisenahk maksis möödunud aastal 60 eurot, kährikunahk 20 ja rebasenahk 15 eurot. Nüüd aga räägitakse juba, et hind on kõikide puhul langenud suisa 10 eurole. Tuhkru- ja mägranahku ei taheta üldse.

Vanasti tehti kährikunahast mütse, aga tänapäeval ei ole need moes. Pisuke lootus siiski on, et mood tuleb ehk tagasi, kuna kõik asjad maailmas kipuvad korduma. Ja ka meie väikeulukite karusnahad lähevad uuesti õigesse hinda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 906 korda, sh täna 1)