Eesti eliit, see kiri on teile (6)

Eesti poliitiline klass ei saa ise arugi, millise hooga ta lõhub ühiskonda ja rajab radikaalidele teed võimu juurde, kirjutab Eesti Päevalehe tegevtoimetaja asetäitja Kristjan Jõevere.

Ma olen Eestis sündinud, elanud siin kogu elu, kasvatanud lapsi ja maksnud makse. Üldiselt on täitsa tore. Eestiga on mul pikk plaan, nimelt kavatsen siin elada elu lõpuni. Selle optimistliku kava õnnestumiseks on aga vaja, et Eesti püsiks rahuliku, vaba ja reipa paigana nagu seni.

On aga üks väga halb suundumus, mis murendab moraali ja mürgitab ühiskonda just praegu, vahetu suhtluse ajastul. Jättes kõrvale kogu teaduse eliidi ja valitsetavate klasside suhtest, võib selle tendentsi kokku võtta tõdemusse, et poliitiline klass ei saa aru, mis ajastus nad elavad ja mis asju ajavad. Toon paar hiljutist näidet.

Mäletatavasti tehti president Ilvesele tähelepanuväärne erand, kui ta pidi turismitalu edendamiseks saadud Euroopa toetusrahast, mille abiga turismi sugugi ei edendatud, tagastama ainult kümnendiku.

Meenutuseks: samast Euroopa rahapotist sai toetust kokku 48 ettevõtjat, neli pidid toetuse tagastama ja neist neljast võis ainult president lõviosa endale jätta.

Mida järeldab inimene tänavalt? Kui sina, lihtne inimene, mingi toetuse saad ja sellega lohakalt ringi käid, siis maksad kõik tagasi, ning kui ei maksa, lisanduvad viivised ja küll tuleb ka kohtutäitur õuele. Presidendiga on aga hoopis teine lugu.

Näiteks europarlamendi saadik Marju Lauristin nimetas arutelu selle küsimuse üle väiklaseks. Ühesõnaga: paindu reeglitesse ja ära ole väiklane, eliit võtab oma ja norida pole siin midagi! Igatahes läheb see väike inimene internetti, tšätib seal omasugustega ja sisistab läbi hammaste.

Raharaiskamise maailmameister

Esmaspäeval lugesime Eesti Päevalehest, kuidas europarlamendi saadikud ei taha sugugi paljastada, mida nad oma kuluhüvitistega – 4320 eurot kuus – õigupoolest teevad. Ei ütle ja kogu lugu, ärge olge väiklased! Inimene, kes säärastest summadest oma pangakontol unistadagi ei oska, õpib taas: sina tee tööd ja järgi seadust, küll meie siin ise askeldame, vaatame, kuhu raha liigub, sina ära muretse!

Muidugi läheb inimene nipsti internetti sobiva suunitlusega Facebooki gruppi, valab seal välja oma hämmelduse ja viha, leiab mõistmist ja mõttekaaslasi: on jah kuradi vereimejad! Ja Euroopa Liit on tõesti raharaiskamise maailmameister ja tuleks lihtsalt laiali saata!

Siis muidugi Rain Rosimannus, Reformierakonna peaideoloogiks nimetatu. Osutub, et ta on varjanud oma osalust Eestis tegutsevas äriettevõttes. Jätame kõrvale kahtluse, et vahest tõmbas ta kõnealuse äri, Kalamajas asuva Arsenali kaubakeskuse aluse maatüki ostmise juures mingeid jämedaid võimuniite – riigilt ostetud maatüki müügiga tegeles aastate eest Taavi Rõivas.

Keskendume asjaolule, et isik, kes on olnud vaat et kõigi viimase aja ühiskonda muutnud otsuste juures, ei usalda Eestit mitte üks põrm, vaid ajab siin äri Singapuri ettevõtte kaudu.

Miks nii? Meil on ju ka äriregister, kuuldavasti saab firma luua lausa minutitega. Okei, Singapuri ettevõtte kaudu Eestis äri ajamine on seaduslik, aga mis sõnumi annab eliidi liikme teguviis ühiskonnale? Eemalseisva ja üleoleva, ilmselgelt. Nihverda, varja, lase pankrotil raugeda, põgene sajusaartele… midagi sinnapoole.

Mida teeb sellisest suhtumisest šokeeritud inimene? Kirjutab internetti, et kõik poliitikud on vargad, kusjuures postitus saab näiteks 800 like’i ja 500 jagamist. Ei varja see lihtne inimene oma seisukohti mujalgi – kui Eesti riik jutuks tuleb, ütleb kohe: pähh, mis Eesti! See on ju kirbutsirkus!

Ja no ega ainult saadikud ja presidendid, meenutame järjekordset Eesti märgi, vabandust, tööriistakasti kaasust. Mida peaks tundma üks normaalne inimene, saades teada, et 200 000 euro eest on tema riik soetanud säärase kasti? Jõuetust, viha, arusaamatust… Andke mu raha tagasi! Või kava teha linnahallist 100 miljoni eest konverentsikeskus? Ei julge mõeldagi!

Aga mis sellest ikka, osalt ju täitsa naljakad lood. Aga vaat minul ei ole naljakas. Iga kord, kui mõni ühiskondlikuks käilakujuks hakanu või tõusnu midagi nii lolli teeb, mingil viisil oma absoluutset ja pöörast ühiskonnast irdumist demonstreerib, saab mõnel tavalisel, normaalsel inimesel jälle mõõt täis ja usk otsa. Sellisel viisil toimetav riik ei saa ju ometi olla tõsiselt võetav, selliste isikute kätte ei saa ju ometi usaldada oma tulevikku!

Ei ole naljakas

Internet, arvukad eri tasemel radikaliseerunud suhtlusgrupid on selliseid pettunuid täis. Ja pettunud pole nad mitte sellepärast, et Eestis oleks jube halb elada, vaid hoopis sellesama kinnisilmi toimetava eliidi röökiva nõmetsemise tõttu. Tühiste, aga karjuvate lolluste pärast. Ilmaasjata. Sest kui eliit, need “nemad”, teevad selliseid asju, siis kuidas me nende ülejäänud juttu uskuda saame? Valetavad ju!

Olgu, praegu on netiradikaale vähe, aga kui kaua läheb aega, et vähemusest saaks enamus, kes hääletab vihaga võimule mingid peletised? Ma ei pea siin sugugi silmas EKRE leebeid rahvusromantikuid, oi ei, ikka tõsisemaid tüüpe, lihtsate lahenduste pakkujaid, loosungite sõnastajaid ja härjal sarvist haarajaid.

Võimatu? Aga olete te viimasel ajal vaadanud, kes USA-s võimul on? Venemaa perevägivalda dekriminaliseerivast seadusest olete kuulnud? Eesti pole sääraste arengusuundade vastu immuunne, me oleme täitsa tavalised inimesed, mitte valgustatud olendid.

Absoluutse suhtluse ja valgusest kiiremini levivate mõtete ajastul ei ole eksimiseks aega, iga kohtlane tegu seab Eesti otsesesse ohtu. Siit ka mu isiklik palve kõigile, kes parasjagu Eesti või Euroopa raha eest mingeid lollusi teevad, oma taskuid täidavad või muul viisil meie riiklust naeruvääristavad: jätke palun järele! Kohe.

Mul on Eestiga pikaajaline plaan, ma tahan siin rahulikult elada, mul ei ole vaja, et te oma entusiastlikus pimeduses mu riigi ära rikuksite. Jätke järele!

Ilmus Eesti Päevalehes 26. jaanuaril.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 880 korda, sh täna 1)