Hiiumaal kasvanud saarlane, rekordimees mitmel alal

IKKA TÖÖPOSTIL. Jürikuu 22. päeval 77-aastaseks saav Esko Kuusik projekteerijana laua taga. Tema käe all on valminud üle tuhande projekti.
MAANUS MASING

Saare Ehitusprojekt OÜ juhatuse liige, firma vastutav insener ja projekteerija Esko Kuusik on ilmselt üks vanemaid ehitusprojektide tegijaid Eestis. Aprillis 77-aastaseks saav kuressaarlane on enam kui viiekümne aasta jooksul projekteerinud üle tuhande hoone või rajatise.

Projekteeritud ehitusobjektide arvu poolest võib 1963. aastal Tallinna polütehnilise instituudi ehitusinsenerina lõpetanud Esko Kuusik oma nimele kirjutada Saare maakonna rekordi. Kas tervel Eestimaal on mõnda teist arhitekti või projekteerijat, kes on projekteerinud rohkem kui 1100 ehitist? Esko ei oska kedagi teist nimetada, aga ütleb, et ega ta ole oma tööd teinud rekordinumbrit taga ajades. Vaevalt keegi niisugust statistikat pidanud ongi.

Esimene rekord kirjutati aga Esko Kuusiku nime taha 59 aastat tagasi, kui tollane Kärdla keskkooli abiturient ületas kõrgushüppes 1.71. Kuusik püstitas selle tulemusega Hiiumaa rekordi kõrgushüppes.

Rekordhüppest tehtud pilt on leidnud koha raamatukaante vahel. Autor Lembit Sauer on hiidlaste sporditegemised (1946–1960) võtnud kokku raamatus “Hiiumaa spordilugu”. Hea sõnaga hindab ta ka noore andeka koolipoisi Esko Kuusiku saavutusi.

1958. aastal pühkis Esko Hiiu saare tolmu jalgelt ja läks pealinna ehitusalast tarkust taga nõudma. Kärdla keskkooli heade hinnetega lõpetanud hiidlasel ei olnud kõrgkooli sisseastumiseksamite sooritamisega muidugi probleeme.

Viis tudengiaastat Tallinnas olid tegusad. Nagu tudengid ikka, tehti krutskeidki. Eskol on üks värvikas lugu kohe varrukast võtta: “Mu sünnipäev on 22. aprillil. Olin vist kolmandal või neljandal kursusel, kui sünnipäevaõhtul astusid kursusekaaslased ühikatuppa suure lillesülemiga. Imestasin, kust nad sellisel kellaajal nii palju lilli said. Alguses ei taibanud, pärast sain aru küll, et samal kuupäeval, 70 aastat enne minu ilmaletulekut oli sündinud Vladimir Iljitš Lenin. Tallinnas oli Lenini ausammas. Igal sünniaastapäeval asetati selle jalamile lilli. Poistel oli sealt hea võtta,” tuletab Esko üht sünnipäeva meelde. Aga see polnud veel kõik, sünnipäeva tähistamine alles algas. Esimesed toostid öeldud, otsustati pidu jätkata Kevade restoranis. Tänaval kostsid tudengite kõrvu miilitsa­autode sireenid. Ilmselt oli keegi tähelepanelik seltsimees märganud Lenini kuju lilletuks jäämist ja korravalvureid sellest informeerinud.

Sünnipäevalised reageerisid kiiresti. Keegi andis käsu hargneda, öeldes, et Kevade restorani ees kohtume. Nii tehtigi. Miilitsad kedagi ei tülitanud. Seejärel võttis Esko sünnipäeva tähistamine tollases populaarses peopaigas tuurid üles.

Insenerina Tallinnast Saaremaale

Ilmale tuli Esko aga hoopis Tallinnas, jürikuus 1940. Ta isa ja ema olid mõlemad hiidlased, kes töötasid kalevivabrikus Keila. “Isa mobiliseeriti punaväkke. Velikije Luki lahingust ta enam tagasi ei tulnud. Ligi 4-aastase poisikesena elasin üle Tallinna märtsipommitamise. Ema ja vanem õde rääkisid, et olin seisnud akna juures ja näidanud näpuga, öeldes, et näe pomm tuli,” meenutab Esko.  Õnneks pommid Kalamaja kanti, kus Kuusikud elasid, ei langenud. Esko ema arvates oli elu Hiiumaal rahulikum ja nii otsustas ta lastega Kärdlasse kolida.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 502 korda, sh täna 1)