Sotsrealism (enese)tsensuuri valgel: Seda maja lihtsalt ei saanud soojaks

TULIUUS, KUID KÜLMAPOOLNE: Kingissepa rajooni kultuurimaja 1968. aasta talvel. Taamal on näha ehituse algusjärgus oleva veetorni müürid.
SAARTE HÄÄLE ARHIIV

1967. aastal valmis kesklinnas Kingissepa rajooni uus kultuurimaja. Lisaks arvukatele teistele taidluskollektiividele sai maja uueks koduks ka Saaremaa Rahvateatrile, mis pakkus aastakümneid meelelahutust ja vaimutoitu nii kodusaarel kui ka kaugemal.

Kutselise teatri sulgemise järel tegutsema jäänud näiteringist sai 1963. aastal kultuuriministeeriumi  ukaasiga Saaremaa Rahvateater. Uhkem nimi ei tähendanud aga uhkemaid töötingimusi, mille parandamist näitemänguentusiastid endises Kuressaare Eesti seltsi majas pikisilmi ootasid.

“See oli jube maja. Kuidagi me seal ära olime, aga eriti ikka ei saanud olla ka,” meenutab rahvateatri kauaaegne peanäitejuht ja lavastaja Rein Rooväli (pildil). Lava all olid näitlejate garderoobid ja kostüümiladu. Suurvee ajal oli neis vesi üle põlve. Ka samas olnud keskküttekatel ujus vees ja maja ei saanud kütta. Niisugune jama kordus peaaegu igal aastal.

“Eks seal olid nii head kui vead. Ta oli ju tegelikult mugav ja õdus ja kodune paik. Aga hädasid oli ikka rohkem,” räägib Rooväli.

1967. aastal kolis teatrirahvas “sellest vanast ubrikust” lõpuks välja ja uude uhkesse kultuurimajja sisse. See paistis vanaga võrreldes alguses nagu öö ja päev. Aga üsna ruttu hakkasid ridamisi ilmnema hoone vead ja puudujäägid.

Vildid ja talvemütsid

Ilmad läksid külmaks, talv tuli peale. “Esietendusel ja esimestel kontsertidel rahvas käis ja siis kadus. Sest saalis oli vaid kaheksa kraadi sooja,” vangutab Rooväli vanu aegu meelde tuletades pead. Kui alguses tulid teatri- ja kontserdikülastajad pidulikus riietuses ja uhketes õhtutualettides, siis peagi asendusid need talveriietega. Rahvas istus saalis, vildid jalas, mütsid peas ja mantlid seljas.

Maja lihtsalt ei saanud soojaks. Küttesüsteem oli viletsake ja hoone ise ei pidanud sooja. Hiljem, kui hoonet pisitasa remontima hakati, ilmnes, et näiteks aknad olid nii kehvasti tehtud, et pista või käsi aknaraami vahelt õue.

“Kui publik on korra läinud, siis tagasi ta naljalt enam ei tule,” ohkab Rooväli. “Me võisime ju rääkida ja meelitada, et kütsime seekord rohkem ja paremini. Eks proovisime ka kommunaalettevõtte meestele rääkida, et keeraks õige kütet juurde, aga need ütlesid vastu, et ei saa, normid on ees. Eks me siis, kui kommunaali mehed ära läksid, kruttisime ise jälle natuke juurde, muidu oli majas päris võimatu olla.”

Mis teatritehnilist poolt puudutab, siis esimene mulje oli uuest majast väga hea. Lavavalgus oli meil tol hetkel peaaegu et vabariigi parim, arvab Rooväli. Ta selgitab, et vanasse kultuurimajja soetati vahetult enne kolimist hulgaliselt uusi elektriseadmeid. “Ahto Matt oli elektrik tollal. Tasapisi nahistasime vana maja seadmed, põhiliselt valgustid, uude majja ringi,” muheleb Rooväli ja lisab, et suures saalis pandi üles Draamateatri kasutatud valgustehnika.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 501 korda, sh täna 1)