Hirmus tõde lapse suust (2)

“Ma ei mõistnud kaua aega, mida tähendab ütlemine “hirmus on tõde, mis tuleb mõistmata lapse suust” ja mille pärast ei tahetud lapsi vanemate juttu kuulama lasta,” kirjutab Orissaare elanik Ingrid Holm. “Sealt võis aga tulla selline ootamatu pirakas, mis kõik jalust lõi.”

Küllap on igaühel meeles mõni lapsesuu põhjustatud piinlik seik.

Mul oli lapsena see viga, et tahtsin ikka siis kohal olla, kui keegi võõras tuli. Kole põnev oli ju vanade inimeste juttu kuulata ja loomulikult ka oma sõna sekka öelda. Vitsaga ähvardamisele
vaatamata.

Olin 4–5-aastane, kui sugulastele külla läksime. Sugulase väimees, igavene vahva mees, oli parteis kõrgel kohal ideoloogiatöö alal.

Kuna mind oli kodus manitsetud, et ma kenasti ema juures vait seisaksin, hakkas mul hirmus igav. Küsisin luba vanaperenaisega koos siga söötma minna. Lauta minnes jahmusime mõlemad. Seaaed oli tõngutud suureks auguks, küna loobitud teise aianurka, keset auku aga magas suur ja määrdunud siga.

Perenaine kukkus hädaldama ja siga hurjutama. Mina, suures imestuses sea suurusest ja mustusest, ütlesin, et nendel on nii suur ja must siga, aga meil on ilus puhas. Küsisin tädi käest, mis sea nimi on. See oli sea peale vihane, ütles, et mis sellise nimi olla saab, ikka siga.

Siga Notsu Hurtsov

Mina vastasin, et meie seal on küll nimi: esinimi on Notsu ja taganimi on Hurtsov. Oli just Hruštšovi võimu hiilgeaeg. Ma ei tea siiani, miks nii ütlesin – kodus polnud sellist juttugi olnud. Meie siga oli kena laia ja valge näoga ja mulle tundus, et ta nagu naeratas. Hruštšov aga naeratas kõigi piltide peal. See oli minu arust seale suur tunnustus.

Vanatädi hakkas laginal naerma ja ütles toas: “On aga teie seal tore sea nimi!” Mamma, kel polnud asjast õrna aimu, küsis, mis nimi, ja perenaine siis teatas nii esi- kui ka taganime. Mamma lausa tardus, sest papa oli mõne aasta eest Siberist sõjavangist tulnud. Mind tõmmati uksest õue nii, et mu jaladki vist maad ei puutunud ja esimese sarapuupõõsa taga rebis mamma mind juustest nii, et raksus. Ise sisistas, et papa käis üksinda Siberis, aga mina saatvat sinna terve pere. Hirmus valus ja häbi oli ja hirm ka Siberisse sõidu ees ja ma nutsin, nagu suutsin. Kui tuppa tagasi läksime, siis naersid kõik ja lohutuseks viidi meid veel pärast mammaga autoga koju.

Teise juhuse oma lapsepõlvest rääkis mu töökaaslane. Tema vanaema tuttav memm oli haigeks jäänud ja nemad läksid teda vaatama. Vanamemmed ajasid juttu ja tüdrukul hakkas varsti vait olles igav. Äkki märkas laps teki alt väljaulatuvaid haige jalgu, kus olid nii pikad küüned, et keerasid üle varba otste. Laps kohkus nähtust ja ütles: “Oh kulat, kus on pikad kiined!” Tüdruk tõmmati karvupidi uksest õue ja alles pooles kodutees märkas vanaema, et hoiab ikka veel peos täis maasikatassi.

Kohkusid hingetuks

Kolmas juhus oli minu ühe tuttava pojaga. Poiss oli sügava puudega, käed pisut liikusid, kuid kael oli kange, ise süüa, rääkida ega tõusta ei saanud. Ütles vahel üksikuid sõnu, kuid oli näha, et ta tahaks kangesti suhelda. Kuna ema oli väga meeldiv ja seltskondlik inimene, siis käisid paljud tal külas. Räägiti kõigest poissi tähele panemata.

Poisi ema pidas lehma ja külarahvas käis sealt piima viimas. Külalised olid ammu läinud ja kõigil jutud juba ununenud, kui üks tagaräägitu, lõdva püksikummiga naine tuli piima saama.
Poiss sirutas oma väheliikuva käe ta poole ja hüüdis: “Lits, lits, lits!” Võõras naine kohmetus, ema kohkus end hingetuks, poiss kordas aga sõna edasi ja naised katsusid, et uksest õue said.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 290 korda, sh täna 1)