Helged tunded vannis või savannis? (1)

“Savann” on midagi muud, kui oleme harjunud Kuressaare Linnateatri laval nägema. See on nii tore, et kohalik teatripilt muutub kirevamaks. Meie teater ja publik on seda väärt.

24. jaanuaril esietendus Kuressaare Linnateatris Karl Koppelmaa kirjutatud ja lavastatud “Savann”. Kevadel lavakooli dramaturgina lõpetanud Koppelmaa kirjutas lavaloo neljale kursusekaaslastest näitlejale, kes sellest aastast on Kuressaare Linnateatri näitlejad.

Teatrihuviline on seda hetke oodanud – lavakooli värske veri oma uljusega meie teatri lavalaudadel oma teed alustamas. “Savanni” esietenduse olulisust on raske ülehinnata. Lavastuse tutvustus on intrigeeriv, aga võib paljudes kohalikes tekitada tunde, et “kas ma ikka tahan keset porist talve rasket ja suitsiidset tükki vaadata”.

“Savann” tekitab aga ootamatult väga kerge ja isegi helge tunde. Jah, tekst on tihe ja meelega võõrsõnu täis pikitud. Tundub nagu oleks Koppelmaa teksti pannud kõik oma viimaste aastate mõttelennud. Ses ongi nooruse lennukust ja vabadust, aga kindlasti ka kogenematust ja läbimõtlematust. Selles on soovi filosofeerida kõige suuremate ja olulisemate asjade üle. Kogu see tekst oleks võinud välja kukkuda uinutavalt raske. Aga ei, kogu lavastus on vürtsitatud kobeda iroonia ja muheda absurdiga. Kosutav on siin keerulises maailmas täheldada, et ennast ja maailma ei tohi võtta liialt tõsiselt.

Tegevus toimub kahes ajas – aastatel 1917 ja 2017. Kõik leiab aset vannitoas/peldikus. Lavastuses soovitataksegi peldikus rohkem aega viita. Ehk on see tõesti koht, kus saame olla üksik puu enda ümber laiuvas savannis või olla lihtsalt vannis – sõnamängu küsimus.

Peategelasteks on noored ja armastus oma erinevates vormides. Tänapäevas rullub lahti peredraama enesetappu katsetanud pojast (Markus Habakukk), tema õrnas eas õest (Lauli Otsar) ja endassesulgunud isast (Risto Vaidla). Ema on surnud ja see on jätnud perele tugeva jälje. Kuidas nad kõik enesega ja üksteisega toime tulevad, selles on hea iseseisva psühholoogilise draama ainest. Seda liini võiks vabalt edaspidi laiendada ja edasi arendada uueks lavalooks.

Paralleelmaailmas ehk aastal 1917 toimuv on suitsiidi katsetanud perepoja väljamõeldud maailm. Pooleldi aadlitõugu preili (Lauli Otsar) pole nõus vannist välja tulema, sest ta ei näe sellel mõtet. Kahte maailma ühendab meestegelane vannis (Jürgen Gansen), kes tänapäeva noormehe maailmas esineb alateadvusena, vaimuna ja 1917. aastal pilapsühholoogina. Lõpuni jääbki arusaamatuks, kes ta siis ikkagi on.

Etenduse õnnestumisel on suur roll näitlejatel. Kindel on see, et lavastaja ja näitlejate vaheline sünergia on suurepärane, kuuldavasti ongi tegemist sõpruskonnaga. Tundub, et kogu protsess on olnud üksmeelne. On rõõmu mängimisest ja laval olemisest.

Kuigi kõik poisid lavastuses olid humoorikad ja meeldejäävad, tegi neile üks-null ära Lauli Otsar. Õde, kes on pärast ema surma venna ja isa eest hoolitsemise oma õlule võtnud, oli meeldejäävalt mängitud. Naiselik ja oskuslikult mängitud. Mõnes stseenis kadus meestegelase monoloogi kuulamise huvi, sest Laulit oli samal ajal laval palju huvitavam vaadata. Ma väga loodan, et Lauli saab siin Kuressaares teha mõne oma elu suurrolli. Oleks väga uhke.

Risto Vaidla on filmiliku välimuse ja häälega ning see katab ära nooruse roheluse. Tema jõulise välimuse taga on paras annus haavatavust. Aeg-ajalt ja ootamatult muutub Vaidla tahumatus hoopis tema trumbiks.

Jürgen Gansen ja Markus Habakukk on esmapilgul sarnased näitlejatüübid. Väliselt karikatuursed ja vembumehe olemisega. Markus Habakukes on jooni, mis rahvast kohe naerutavad. Jürgen Gansenil on omakorda vali hääl ja temas on peent pulbitsevust. Õnneks oli mõlemal ilusaid hetki ka tõsisemates toonides.

Johannes Valdma loodud minimalistlik lavakujundus meeldis, andis näitlejaile ja tekstile ruumi. Kõik oli nooruslik ja maitsekas.

Pole kahtlustki, et neis kõigis on midagi suurt ja ainulaadset. “Savanni” peab vaatama minema, nui neljaks. See on äge lavastus, isegi koos selle tulnukaga seal lõpus.

Piret Puusepp

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 526 korda, sh täna 1)