Läänesaarte kammerorkestri esimesed triibulised (10)

“Edoardo Narbona juhatatud Läänesaarte kammerorkestri kontserdiks jaanuari viimasel pühapäeval müüdi Kuressaare kultuurikeskuse saali toodud kahe- ja poolesajast toolist enamik välja – nii helijanused on Saaremaa muusikasõbrad!” kirjutab viiulimängija Erki Aavik.

Mida meile siis õige pakuti? Jean Bergeri Lühike avamäng keelpillidele, Carl Stamitzi flöödikontsert C-duur opus 29 ja Orkestrikvartett ning Victor Kioulaphidese Riegelsberg-süit.
Kavalehe kallile kriitpaberile trükitud annotatsioonid esinejaist ja heliloojaist olid Edoardo Narbona looming, mille üldsõnalisus oli omamoodi võluv, aga muusikasõprade jaoks kasin. Ehk oli see taotluslik – et “puhta muusika” kuulajaid mitte liialt tüüdata ning innustada ka huvilisi hoopis ise rohkemat teavet tuhnima?!

Nn Mannheimi koolkonna komponisti Stamitzi kui Viini klassikute ehk Haydni-Mozarti-Beethoveni eel- ja kaasaegse muusikat on palju mängitud ja vastavalt ka kirjutatud-kommenteeritud, aga Bergeri ja Kioulaphidese kohta võiks mõne sõna poetada.

Ootuspärane esitus

Kuuldud teosed olid sobivalt lihtsakoelised ja mõlemad heliloojad jätsid oma teoste läbi mulje, et nad on olnud näiteks Eino Tambergi usinad õpilased.
Kioulaphidese muusika, iseäranis süidi teine ja kolmas osa olid lihtsalt ilusad. Narbona kiituseks tuleb öelda, et milline iganes uus kogemus, sealhulgas meie jaoks uue või vähetuntud helilooja esitamine, on alati teretulnud.

Esitus oli… ootuspärane. Kas elukutselistest ja kogemustega muusikutest koosnev 13-liikmeline ansambel oleks üheainsa prooviga – nii ju asjaosalised kuulutasid – palju paremaga hakkama saanud? Loodan, et moodsate aegade pinnalisusest hoolimata ei lubaks elukutseliste ametiau endale sellist käitumist – astuda pea olematu ettevalmistusega (ka võrdlemisi väikest) raha maksva publiku ette.

Siit ka tungiv soovitus LK eestvedajaile. Ei ole vaja, maksku mis maksab, “asi ära teha” ehk kavas lubatud teoste noodid laval kuidagimoodi maha mängida. Maksku mis maksab tuleb hoopiski vähemalt kolm-neli proovi teha. Ja kokku mängimata koosseisu puhul pigem rohkem. Eesti viiuldajaid pärast II ilmasõda tänaseni vaevavaid kõlalisi ja intonatsioonilisi raskusi saab mõnevõrra kompenseerida nii individuaalse harjutamise kui ka ansamblite-orkestrite puhul rühmaproovidega.

Kunagi küsis üks kolleeg minult, milline on peamine erinevus Moskva ja Tallinna viiuldajate vahel. Vastus oli siis ja on praegu väga lihtne: Moskvas harjutatakse 10–20 korda rohkem. Läänesaarte muusikud võivad ju vabalt võtta eeskuju Moskvast, seal on peale Putinite endiselt ka Oistrahhe ja Repineid.

Kiitma peab ka ja selleks andsid põhjust madalama registri pillid. “Tšellorühm” sai oma ülesandega hästi hakkama.

Muidugi oli selles ainsas puldis ka kogu ansambli ainukene elukutseline ja pidevalt praktiseeriv muusik, legendaarse Laine Leichteri kooliga Aare Tammesalu. Temalt pärineb ka üks väga tabav hinnang kogu ettevõtmisele: “Edoardo Narbona esindab kõike seda, mida Saaremaa ja kogu Eesti lavaelus vajaka on: energiat, avatud emotsionaalsust, tungivat soovi midagi väljendada.” Dirigendi kirg ja entusiasm olid tähelepanuväärsed.

Selle kinnituseks esitas Narbona kogu kontserdi kõige parema numbri soolona – tema kõne, võluva itaalia aktsendiga inglise ja kõikmõeldavate aktsentidega eesti keeles pöördumine publiku poole oli väga südamlik, avatud, humoorikas. Ja sisukas.

Peaasi et oma?

Narbona kõne kandis veel üht tähtsat sõnumit: kõike ei maksa ka nii väga tõsiselt võtta… (Meenutagem kasvõi muidu äärmiselt akadeemilise hoiakuga muusikateadlast Leo Normetit kultusfilmis “Mehed ei nuta” või siis võrrelgem tema Sibeliuse-uurimusi ja laulu “Puhkus Viljandis”!)

Publikust ka. Saarlased ei peaks eeskuju võtma pealinna kontserdiklounidest (need, kes külastavad kontserdimaja ainult pidulikel puhkudel, kui on lootust ajalehepildile pääseda) – muusikateoste osade vahel aplodeerimine ei ole küll seadusega keelatud (kuigi peaks olema!), kuid see ei ole kohane ning eksitab esitust.

Kokkuvõtteks sobib tsiteerida üht saalis istunud väga head muusikut: “Sündmusena suurepärane, muusika asjus… on veel väga pikk tee käia.”

Publik ei tohiks latti alla lasta ainult sellepärast, et olgu või kehv, peaasi et oma, või peaasi et üldse on. Ja tegijad võtku õppust, et muusikas ja esinemiskunstis ei ole töö häbiasi, vaid vältimatu vaev… ja rõõm!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 839 korda, sh täna 1)