Kas tsaariajas tagasi? (3)

“Õiged mured paistavad meile, väinaületajatele, alles algavat,” kirjutab Muhus elav Jaan Tamm. “Ammugi peaks ka selge olema, et odavaim teenus ei ole enamikul juhtudel kõige parem.”

Ajakirjanik Kertu Kalmus kirjeldab ilmekalt teisipäevases Saarte Hääle artiklis “Jäik graafik ja vedaja sunnivad inimesi sadamakail ootama” pudelikaela, mis nädalalõppudel on seoses uue laeva Tõll liinile asumisega tekkinud.

Nimelt kujunes selle läbimiseks 2 tundi ja 50 minutit. Eelmise vedaja ajal nähti selliseid järjekordi viimati jaanipäeva paiku. Aga see tsüklilisus, et kaks korda aastas (jaanipäeval ja Saaremaa ralli ajal) on hiigeljärjekorrad, kehtib nii nagu hommikune päikesetõus või õhtune loojang.

Iga laevaga paremaks

Samas võib öelda, et alates sellest ajast, kui 1994. aastal sai Suure väina ühenduse korraldajaks riigi asemel AS Saaremaa Laevakompanii, muutus asi iga uue parvlaeva liiniletulekuga üha paremaks. Paarikümne aasta jooksul igal nädalalõpul autoga väina ületanud, võin tunnistada, et vaid kahel korral jäi see mul liiga pika järjekorra tõttu tegemata ja pidin Tallinna tagasi pöörduma. Eriti mõnusaks muutus väina ületamine aga Norras Alesundis ekstra Väinamere liikluse tarbeks ehitatud parvlaevade liiniletulekuga. Saavutati ka 27–30-minutiline ülesõiduaeg.

Olgu kõrvalpõikena öeldud, et vaatamata moodsusele ja uutele tehnoloogiatele laevaehituses oli see vaid veidi kiirem kui 18. augustil 1902. a Suures väinas ülevedamist alustanud 175-hobujõulise mootoriga varustatud jäälõhkuja-tüüpi aurulaeval General Suvortsev (kindralmajor Vladimir Dmitrijevitš Suvortsev oli tollane Liivimaa, mille alla kuulusid ka Muhu ja Saaremaa, kuberner), millel võttis Virtsust Kuivastusse ja vastupidi jõudmine aega 34 minutit.

Nüüd öeldakse aga, et isegi 35-minutilises graafikus on raske püsida. Ning selle põhjuseks peetakse erinevate liiklusvahendite peale- ja mahalaadimise liialt aeglast tempot.
Asjaga vähem kursis olevale väinaületajale võib selle kiirendamine olla lihtsamast lihtsam. Suudeti ju eelmise vedaja ajal hoopiski teist tempot arendada ning selle põhjus oli ülimalt lihtne – nende tellimusel ehitatud laevadel oli kaks tekki. Viimane andis võimaluse pealesõitvaid autosid gabariidi järgi selekteerida: paigutada sõiduautod alumisele tekile ning rekad, bussid, suuremamõõdulised või jalgrattaid katusel vedavad maasturid ja ka mootorrattad (mida suvekuudel on sõidukite hulgas küllaltki palju) ülemisele tekile.

Kahe teki kasutamine andis ka liiklusvahendite mahasõidul olulise eelise. Samal ajal, kui alustati alumise teki tühjaks laadimist, sai ülemist tekki juba teises suunas sõitjatega täita.
TS Laevade esindajad räägivad pidevalt soovist osutada paremat teenust ning pakutakse võimalust osta pilet e-teenindusest. Teatud reservatsiooniga tuleks see kõne alla nädalalõppudel, kui ülepääs kellaajaliselt ei ole nii tähtis. Mida peavad aga tegema need saarlased-muhulased, kel on ka nädala sees ja just hommikutundidel (või ka vastupidi, õhtuti) vaja tööülesandeid täita või koju jõuda? Ei tee ju e-teenindus ühtegi kaid pikemaks ega rampi laiemaks, ammugi ei lisa parvlaevale nii vajalikku teist tekki.

Ämbrikolin jätkub

Kui ämbritekolina saatel alanud ja seni jätkuv praamide saaga pihta hakkas, kinnitasid kõik sellega tegelenud ministrid (eriti Urve Palo), et uute parvlaevade saabudes on kõik saarlaste, hiidlaste ja muhulaste sõidumured riigi jaoks oluliselt odavamalt murtud. Nüüd, mil Urve Palo on samas ministeeriumihoones kabinetti vahetanud, paistavad õiged mured meile, sõitjatele, alles algavat. Ning ammugi peaks selge olema, et odavaim teenus ei ole enamikul juhtudel kõige parem.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 802 korda, sh täna 1)