Kas Kiipsaare “jonnipunni” viimane aastakümme on käimas?

SH ARHIIV

Praegust kulumise või n-ö väsimise kiirust vaadates ei julge Kiipsaare tuletorni kestvuseks hinnata palju rohkemat kui kümme aastat, võib-olla veidi vähem, võib-olla veidi rohkem.

Kunagi 25 meetri kõrgune (nüüdseks on ta pisut n-ö sügavamale vajunud) Kiipsaare tuletorn sai valmis aastal 1933. Algselt poolsaare keskele püstitatud Kiipsaare tuletorn jäi tormide meelevalda juba 1990. aastal. Pidev ja aina kiirenev erosioon oli selleks ajaks Kiipsaare nukka kulutanud enam kui 100 meetrit. Torn oli umbes 7-kraadise nurga all aastal 1995 ja kõigile tuntud 2005. aasta tormi (Gudrun) järel kasvas kaldenurk umbes 9 kraadini.

Selleks hetkeks oli tuletorn vahetult veepiiril, piirkonnas, kus toimub järsk sügavuse suurenemine. 2008. aastal, Eesti Vabariigi aastapäeva lähistel avastati, et tuletorn on jälle pea otse. Põhjuseks oli rannaastangu taganemine ja tõsiasi, et tuletorn oli nüüdseks juba rannajoonest kaugel ja tasasel merepõhjal. (Kui liivasel merepõhjal tekib kõrgem koht, püüab lainetus seda kiiresti tasandada, nn teravad nurgad maha kulutada.) Nii oli ajapikku juhtunud ka Kiipsaare tuletorniga — ümbritsev merepõhi oli lauge ja ka tuletorni ümbert kanti kõrgema koha moodustanud rannasetteid minema, mille tulemusena tõmbus tuletorn Eesti Vabariigi 90. juubeliaastaks kenasti sirgu.

Kauaks sirgeks jääb

Varsti on Eesti Vabariigi 100. aastapäev ja tuletorn on endiselt sirgu. Kas nii jääbki? Tänaseks paikneb tuletorn umbes poolteise meetri sügavusel meres ja sealt veel mere suunas liikudes on merepõhi sama lauge — 2 meetri samasügavusjoon asub rannast mitmesaja meetri kaugusel. Seega ei oleks nagu näha põhjust, miks tuletorn võiks jälle viltu vajuda.

Mõtleme nüüd korra sellele, kui kõnnime rannas. Kohtades, kus tormilainetus otse randa jõuab, näeme enamasti kauneid ümaraid kive ja ka rannajoon on sageli üsna sirge. Nüüd kujutame aga ette veidi kandiliste servadega betoonist tuletorni meres – tegemist oleks nagu “võõrkehaga”.

Aja jooksul püüab lainetus ka seda “võõrkeha” nõnda-öelda siluda. Kiipsaare tuletorn on nagu suur jonnipunn, mille alumise osa moodustab betoonist ketas – vasturaskus, mis aitab tornil stabiilselt püsti püsida.

Tallinna ülikooli ökoloogiakeskuse teadurid on seda piirkonda uurinud juba umbes 20 aastat. Uuringute käigus tehakse igal aastal tuletorni tipust kordusfotod.

Tööde tegemisel peame alati hindama võimalikke riske, mille käigus oleme täheldanud, et ajapikku sööb lainetus tuletorni merepoolselt küljelt betooni. See on nähtavale toonud mitmed rauast armatuurid, mis seejärel kiiresti roostetama hakkavad.

Kujutame nüüd ette üht jonnipunni, mille alumist raskust järjest vähendatakse — ühel hetkel muutub alumine raskus nii väikeseks, et jonnipunn ei püsi enam püsti.

Vana tuletorn väsib

Tuletornis sees viibides näeb sedagi, et kõik rauast konstruktsioonid (sh redelid) roostetavad soolaste meretuulte mõjul üsna kiiresti. Selle kõige kokkuvõtteks võime öelda, et ühel hetkel jõuab see nn väsimine sinnani, et tuletorn ei seisa enam püsti ja kukub merre, ilmselt mõne tugeva tormi käigus.

Miks just tormi? Kordusfotode tegemisel on olnud ka olukordi, kus torni on tulnud minna väga tugeva tuulega. Siis on selgelt tunda, kuidas torn veidi võngub. Ühel hetkel võib lihtsalt juhtuda, et õhukeseks kulunud ja rooste puretud armatuuriga ketas puruneb ja tuletorn kaotab piltlikult öeldes tasakaalu.

Lisaks sellele, torni ümbritsev sügav vesi võib stabiilsust veidi suurendada, aga samas võib tormilainetus anda ka viimase, surmava hoobi. Millal see täpselt juhtub, seda täpselt ei tea. Kas juhtub homme, kümne või kahekümne aasta pärast? Suure tõenäosusega saame öelda, et homme see ei juhtu.

Hannes Tõnisson,
ökoloogiadoktor

* Loe juhtkirja lk 5.


Foto: MAARJUS

Minge vaatama, enne kui päris kummuli kukub!

Sotsiaalmeedias tekitas sel nädalal furoori foto umbes 15-kraadise nurga all viltu vajunud Kiipsaare tuletornist. “Minge vaatama, enne kui päris kummuli kukub,” kutsus postituse teinud saarlane. Saarte Häälele tunnistas mees, et pilti on töödeldud.

Üks fotot kommenteerinud inimene märkis, et “ega seal palju puudu pole, üks korralik torm ja ongi kõik sellega”. Teine leidis, et seni on torn kõik tormid ilusti üle elanud — see pole ju mingi “made in China”. Kolmas viitas, et “tormiga on see sirgeks tagasi läinud tavaliselt”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 048 korda, sh täna 1)