KÕNE IFFILE: Tõelisi sõpru on vähe

Muidugi ma tean, millal sõbrapäev on, aga selle tähistamisest ei arva mina mitte midagi. Selleks on mul põhjus täiesti olemas. Valentinipäev on küll tore päev, aga kuna see on meile nii-öelda importkaubana sisse toodud, siis minuvanustel on sellega väga raske harjuda. Pigem jätab see mulle sellise mulje, et on järjekordne kena päevake ostmiseks – et ostke aga sõpradele kingitusi. Kaubanduslik tähtpäev.

Sellised asjad mulle korda ei lähe.

Kui sõbrapäeva oleks tähistatud mu lapsepõlvest saadik, nagu jõule, nääre ja kasvõi naistepäeva, siis võib-olla oleksin ka sellega harjunud. Praegu aga… Ma ei kiirusta oma sõpradele helistama just sellel päeval. Suhtlen sõpradega ja nemad minuga siis, kui selleks on südamest tulev soov. Räägime juttu, sest kui sageli ma oma sõpru näen – kohtun nendega ju päris harva. Kõik elavad ju erinevates kohtades ja kaugel.

Ja kurvema poole pealt. Väga paljude sõpradega ma räägin iga päev. Kahjuks nad kuulevad mind ainult vaimumaailma kaudu, sest nad on meie hulgast lahkunud.

Millegipärast on kristalliseerunud just need nooruses tekkinud sõbrasuhted – lapsepõlves, kooli- ja ülikooli ajal, pillimeestega koos olles.

Kuigi tuttavaid on mul tuhandeid, piisab tõeliste sõprade kokkulugemiseks kahe käe sõrmedest.

Need sõprussuhted ei nõua seda, et peaksime olema kogu aeg ninapidi koos, aga tean, et saan nende inimeste peale alati kindel olla. Kaugus ja aeg ei ole neid sõprussuhteid mitte mingil moel lahjendanud. Pigem on need saanud tugevamaks. Mina usun sellisesse sõprusesse.

Mõni sõprus on võib-olla ära kustunud – ehk sellepärast, et ei ole kogu aeg millestki rääkida. Mõne sõbraga räägin üle kolme aasta korra. See on paratamatu.

Põlised sõprussuhted püsivad aga nagu raud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 348 korda, sh täna 1)