Parkinsoni tõbi – haigus, mis ohustab igas vanuses

“Parkinsoni haigus on haigele tunda ja kõrvalolijatele näha ning see teeb haigusest unikaalse nähtuse, kus haige vajab toetust ja õpetamist, kuidas haigusega paremini toime tulla,” kirjutab Ida-Tallinna keskhaigla neuroloogiakeskuse juhataja Toomas Toomsoo, kelle initsiatiivil on kavas taasluua Eesti Parkinsoni liidu Saaremaa selts.

Eestis asutatud patsientide organisatsioonid on ellu kutsutud selleks, et aidata inimestel oma haigusega rohkem tuttavaks saada, leida paremaid koostöövõimalusi teiste sama haigust põdevate inimestega ning saada kiiremini nõuandeid arstidelt ja õdedelt, kes on konkreetsele haigusele enam spetsialiseerunud.

Saaremaal on tegutsenud Eesti Parkinsoni liidu Saaremaa selts, kuid eestvedajate nappuse tõttu on see viimastel aastatel hääbunud. Nüüd on selle taasloomine uuesti päevakorda tõusnud.

Saaremaa seltsi missioon on Parkinsoni tõve haigete elukvaliteedi parandamine seltsi liikmete koolituse ja toimetulekuõpetuse abil, informatsiooni jagamine ja info leidmise õpetamine. Tähtis on Parkinsoni-haigete füüsiline, psüühiline ja sotsiaalne rehabilitatsioon ning Parkinsoni-haigete pereliikmete ja eriti esmahaigestujate sotsiaal-psühholoogiline nõustamine.

Seltsi oluline eesmärk on panna inimesed seda haigust paremini mõistma, vähendamaks hirme, et ravi selle haiguse vastu puudub ja diagnoosi saamisega lõpeb ka elu.

Kes haigestuvad?

Parkinsoni tõbi on vananeva kesknärvisüsteemi haigus, mis kahjustab liigutus- ja kõnevõimet. Eestis on kokku umbes 3000 haiget. 90% haigeid on vanemad kui 60 aastat, kuid haigus “nooreneb”, mistõttu muutub aktuaalseks ka tööealiste inimeste puhul. Meestel ja naistel on risk haigestuda võrdne, tõsi, meestel pisut suurem.

Haiguse kulg on aeglane ja algus hiiliv – see on ka põhjus, miks arsti poole pöördutakse enamasti alles 1–3 aastat pärast esimeste haigustunnuste ilmnemist.

Miks Parkinsoni haigus tekib? Parkinsoni tõve korral väheneb dopamiini hulk ajus, mis on tingitud peaajus asuva musttuuma ehk substantia nigra kahjustusest. Haigus ilmneb siis, kui üle poole musttuuma rakkudest on hävinud ja dopamiinisisaldus ajustruktuurides on vaid viiendik normaalsest.

Haiguse tekkemehhanismid on tänapäeval hästi teada, samas ei ole siiani kindlaid ja ühtseid seisukohti, miks Parkinsoni tõbi tekib. Põhjalikult on uuritud võimalikke keskkonnast pärit või organismis tekkinud kahjulike ainetega seotud mehhanisme ning ka pärilikkust, aga Parkinsoni tõve kindlalt tõestatud põhjust ei ole siiani teada.

Parkinsoni haiguse motoorsete sümptomite esmatekkimise hetkeks on suurem osa dopamiini tootvatest närvirakkudest surnud. On arvatud, et sel hetkel, kui haigussümptomid avalduvad, on haigus tasahilju kestnud juba 5–10 aastat, mõningatel andmetel isegi kauem.

Haigust ei peeta iseenesest geneetiliseks, kuigi ka geneetilisi variante on olemas. Parkinsoni tõve väljakujunemise eest vastutavad aga siiski geenid. Kui olulised geenid on muutunud, soodustatakse jääkainete kuhjumist dopamiini tootvate rakkude sees, mis pikapeale hävitab rakud, neis rakkudes on normaalne jääkainete rakust väljaviimine häiritud. Muteerunud geen pidurdab seda protsessi ja spetsiifiline valk nimega alfa-sünukleiin kuhjub rakku toksilistes kogustes. Närvirakud hukkuvad.

Iseloomulikud tunnused

Parkinsoni tõve iseloomulikud tunnused on liigutuste aeglustumine, inimene hakkab käima lühikeste sammudega ja jalgu lohistades. Juba väikesed takistused põhjustavad komistamist.
Pööramine on jäik – pöördumiseks on tarvis teha väikeseid samme. Haige rüht on kõverdatud ettepoole. Kõverdatus, tasakaalutus ja lühikesed sammud koos tingivad aina kiireneva sammutempo, mis sageli lõpeb kukkumisega.

Samuti kuuluvad haiguse tunnuste hulka suutmatus kõndimist alustada, lihaste kangestus ja värinad. Need on intensiivsemad siis, kui jäse on puhkeseisundis, ja vähenevad tahtlike liigutuste ajal, näiteks midagi tehes. Enamasti on värin ühes käes. See on kõige märgatavam ja tuntum sümptom, kuigi ligi 30 protsendil patsientidest tuntavat värinat peaaegu välja ei kujune. Paljudel juhtudel halveneb Parkinsoni tõves inimesel ka tasakaal, tema nägu muutub miimikavaeseks.

Nagu juba kirjeldatud – haigus on valdavalt motoorne ja nähtav ka teistele inimestele. Vähemtähtis pole ka haiguse teine külg: mittemotoorsed sümptomid, tüüpiliselt meeleolu, käitumise, mõtlemise ja tajumise muutused, sageli unehäired, kõhukinnisus. Patsiendi individuaalsed sümptomid võivad olla üpris erinevad, samuti on erinev haiguse progresseerumiskiirus.

Kogu tänapäevane Parkinsoni haiguse käsitlus on üles seatud sellele, kuidas pidurdada haiguse kulgu ja leevendada olemasolevaid haigussümptomeid. Haigust välja ravida praegu võimalik ei ole. Õige ravi korral on aga enamik inimesi pärast haiguse diagnoosimist veel palju aastaid töövõimelised.

Eesti Parkinsoni liit kutsub Parkinsoni tõve diagnoosiga patsiente ja nende pereliikmeid 11. veebruaril kell 11 Saaremaa puuetega inimeste kojas algavale teabepäevale, et taasasutada Saaremaa Parkinsoni haigete selts.


KOMMENTAAR
Veronika Allas, Saaremaa puuetega inimeste koja juhataja:

Parkinsoni selts on meie majja teretulnud. MTÜ Saaremaa Parkinsoni Haiguse Selts loodi juba 2008. aastal, ent selle eestvedajate tervis nõrgenes haiguse – sellesama Parkinsoni tõve – süvenemise tõttu.

Meil on suur rõõm, et asjalik arst Toomas Toomsoo on võtnud härjal sarvist ja seltsi taas ellu kutsub. Neid inimesi, kes Parkinsoni haigetele ja nende lähedastele mõeldud seltsi vajaksid, on ju ka meie maakonnas. See on koht, kust nõu ja tuge saada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 004 korda, sh täna 1)