Tunne ennast, merd ja oma paati (4)

Taanlaste vägiteod juhatavad meid oma mineviku juurdeVastukaja 25. jaanuaril Saarte Hääles ilmunud loole “Seadus peab sundima paadis päästevesti kandma”. “Kindlasti on uppumissurmade ennetamine ja vähendamine väga oluline ülesanne – eriti meile, saarlastele, kel vesi ümberringi ja paat õue peal,” kirjutab Saaremaa merispordi seltsi liige, TTÜ Eesti mereakadeemia väikelaevaehituse kompetentsikeskuse teadmussiirde juht Jaanis Prii.

Merel käitumine, sealhulgas päästevesti kasutamine kuulub paadijuhi, täpsemalt väikelaevajuhi elementaarsete oskuste hulka. Seda õpetatakse väikelaevajuhi kursustel. Iseasi, kas seal õpitu ka meeles seisab, vajadusel meelde tuleb ja kas selle järgi käitutakse. Pigem on see kultuuri küsimus.

Umbes viis aastat tagasi otsustati, et Eesti merekultuur on nii palju arenenud, et kõiki väikelaeva kasutamisega seotud reegleid seadusena kirja panna on kas võimatu või ebaotstarbekas. Selles ajast ongi päästevesti kasutamine iga paadi­omaniku enda otsustada.

Meri ei ole inimesele loomuomane keskkond. Merd peab austama. See tähendab ennekõike, et tuleb valmis olla ootamatusteks ning olla kindel endas, varustuses ja paadis.

Tänapäeva vestid ei sega

Päästevest on väga hea ja kindel abimees. Samas pole vestist abi, kui ta on seljas, aga kinnitamata, vales suuruses või defektne. Tuleb arvestada ka sellega, et teatud olukorras on vestist rohkem kahju kui abi. Näites on pea võimatu päästevestiga taas paati ronida. Seega peab olema võimalus vest ka seljast võtta, kui vaja.

Olid ajad, kui vesti kandmine oli väga täpselt reguleeritud. Siis kippus tükati nii olemagi, et vest tõmmati moepärast selga, tuli seda ju kanda ka ilma igasuguse laineta, kõrvetavas päikeses. Nii oli humoorikaid lugusid, kus rahvas paadis siiski vestid seljast võttis, et end vette jahutama minna. Ja kontrollid vaatasid kaldalt binokliga, kas on vest seljas või mitte.

Vesti kandmise puudusena on toodud, et vest on ebamugav, sellega ei saa tööd ega sporti teha. Võin oma kogemusest kinnitada: nii see ei ole. Tänapäevane automaatselt avanev vest on seljas kui väike krae – sellega saab kõike teha.

Automaatveste on muidugi mitut sorti. Need avanevad vette kukkudes automaatselt kas vee rõhu või veega reageeriva tableti abil.

Teine elementaarne enesekaitsevahend on veekindel või veekindlas kotis mobiiltelefon. Enamik väikelaevaga liiklejaid teeb seda mobiililevi piirkonnas. Nii on abi alati väljakutsutav. Telefon peaks olema kindlalt taskus või, veel parem, paelaga kaelas. On olemas ka mobiiliäpid ehk rakendused, mis võimaldavad helistada sisestatud numbrile ühe nupuvajutusega.

Telefon peab muidugi olema korralikult laetud. Telefon võib asendada ka kolmandat väga olulist abivahendit, veekindlat taskulampi.

Enamikel juhtudel nendest abinõudest juba piisab. Muidugi on paadis ette nähtud veel terve hulk nõutud varustust, nagu ankur, hauskar või pilsipump jne. Neid kõiki tasub aeg-ajalt proovida, et oleks selge, kuidas need töötavad. Kuna talvega ununeb nii mõndagi, siis peaks oma varustuse igal kevadel üle vaatama, korra ära proovima ja tuletama meelde ka olulisema väikelaevajuhi kursusel õpitust.

Nüüd kolmas ja ülioluline asi. Oma paati tuleb tunda kui iseennast. Kõigepealt on tähtis paadi stabiilsus. Ilusa ilmaga, soojema veega ja turvalises kohas võiks seda väiksema paadi puhul järele proovida kuni paadi ümberminemiseni. Päramootor tasub muidugi selleks katseks paadi tagant maha võtta.

Vaatama peab paadi tootjaplaati. Seal on kirjas veesõiduki disaini- ehk konstruktsioonikategooria, maksimaalselt lubatud last kilogrammides, samuti maksimaalne inimeste arv veesõidukis. Viimaseid näite tuleb alati järgida.

Veest paati tagasi

Väiksem paat ei saa kunagi olla nii stabiilne, et paadis võiks teha kõike, mis pähe tuleb. Seepärast on uuematel paatidel lisaks tootjaplaadile vastavad ohumärgised. Arvesse tuleb võtta sedagi, et juba väiksem kogus vett paadis mõjutab omakorda selle stabiilsust.

Paljud vanemad, aga mõnede eranditega kõik nüüdisaegsed väiksemad paadid on varustatud teatud ujuvusvaruga. See tagab, et ümberläinud paat ei upu kunagi päris ära. Pardad jäävad veest välja ja nii saab paati veest tühjaks visata.

Nii väiksema kui ka suurema paadi puhul tuleks teha katse üksi veest tagasi paati saada. Kui see ei õnnestu, siis on paadiga midagi valesti ning ainuke võimalus on abi oodata.
Sama katse võib teha ka tavapärase reisiseltskonnaga: kas nad suudavad üle parda kukkunud inimese paati tagasi tõmmata! Seega on vähegi kõrgema pardaga paadil vajalik vette ulatuv redel või muud astmed.

Kui palju meretarkusest peab seaduses kirjas olema? See on alati arutelu koht. Samas ei saa keegi ette näha ja kirja panna kõiki võimalikke olukordi. Arvan, et näiteks päästevesti kasutamise osas on otstarbekas jätta väikelaevajuhile kaalutlusõigus. Just selleks, et vältida lolle trahve varem kirjeldatud olukordades. Või näiteks juhul, kui sõuad nabasügavuses vees või tahad ujuma minna. Ehk kapten kaalutlegu ja kaassõitja kuuletugu.

Samas, kui vähegi vajalik, pane vest selga. Kes selle mugavusse ei usu – ise kannan aastas kokku päästevesti umbes kuu aega ja luban kanda tuleval nädalal päästevesti ka maa peal ehk tööl, kodus ja puhkehetkel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 040 korda, sh täna 1)