Saaremaa politsei loorberitele puhkama ei ole jäänud (2)

“KÄRBITUD TIIBADEGA” PUNKER: Meelis Juhandi räägib, kuidas kunagised punkripeod kontrolli alt väljusid ning inimesi ohustasid. Nüüd on sealne olukord stabiliseerunud.

PUNKRIRAHVAS PANI MAJARAHVA ELUD OHTU

Vagurad naabrid, külaelanikud või tuttavad võivad ühel hetkel leida end olukorrast, kus sotsiaalse probleemi tagajärjed on nende akna või ukse taha jõudnud. Mida teha, et rahvale “avaliku saladusena” teada valukohad kiiresti lahenduse leiaksid?

Möödunud aasta kevadel sai politsei teate, et Kuressaares Suur-Sadama tänaval asuva kahekorruselise puitmaja trepikoja esine põleb. “Tegemist oli korraliku leegiga ning puitmaja on kerge tuld võtma,” räägib Kuressaare politseijaoskonna piirkonnavanem Meelis Juhandi.

Leegitsev madrats üle läve

Päästeteenistus käis tuld kustutamas ning selgus, et põles vana madrats. Maja esimese korruse korteris pidutsenud joomaseltskond oli selle lihtsalt üle läve visanud.

“Joomise ja suitsetamise käigus oli ilmselt koni madratsi põlema pannud. Probleemile leiti kiire lahendus – viskame põleva madratsi välja, las põleb ära, siis vaatame edasi,” kirjeldab Juhandi. Õnneks märkas tuld naabermaja elanik Ivar Vipp, kes teavitas politseid ja päästekeskust.

2015. aasta suvel oli sellest- samast paigast, punkar Trapetsi elupaigana tuntud korterist leitud Eikla mehe Raivo surnukeha. Joomapidu oli kestnud mitu päeva ning laip oli tekkide all lebanud ilmselt juba ööpäeva või kaks. Pummeldav seltskond polnud ühe mehe igaveseks ärakustumist lihtsalt märganud. Raivo surnuks peksmises süüdistatakse 33-aastast Ragnarit, kes just eile kohtu ette astus.

Praegu on punker Juhandi sõnul kõrgendatud tähelepanu all: “Koostöös linna sotsiaalosakonna ja politseiga saame olukorda kontrolli all hoida ning praegu on sealne möll suuremas osas raugenud.”

Muidugi ei ole Suur-Sadama tänava punker linna ainus “kogunemispunkt”. Sarnane kommuunielu käib ka ühes Rohu tänaval asuvas majas. “Inimesed kogunevad sinna, kus on alkoholi ja võimalus lihtsalt ära olla,” ütleb Juhandi, kelle sõnul on punkrite arv viimastel aastatel siiski tublisti vähenenud.

Lahendust aitab leida koostöö

Meelis Juhandi sõnul lähenetakse säärastele probleemidele erinevatest suundadest. Ühelt poolt tegeleb politsei isikutega, kelle probleem seisneb suuremas osas alkoholilembusest tingitud saamatuses. Aga küllaga on ka neid, kel ongi luulud.

“Enamasti on sellisteks kaebajateks samad isikud ja nende jutt on ka enamasti sarnane – varastatud rahast, metsast ja muust sellisest,” räägib Juhandi. “Üks näide on naine, kes on pidevas hirmus, et tema metsa varastatakse. On näha, et metsa kasvab muudkui juurde, aga tädi väidab ikka, et käiakse välja vedamas.”

Tegu on inimestega, kellega on vaja tegeleda, aga piisavalt tugiisikuid ei ole kusagilt võtta. Siiski toimib viimasel ajal järjest edukamalt süsteem, kus saab kokku piirkonna sotsiaalvõrgustik ning omavahel jagatakse infot tähelepanu vajavate isikute kohta.

“Alguses ei tahetud üldse rääkida, keegi ei taha olla tagarääkija. Nüüd saadakse aru, et kui me kõik omame ülevaadet ja laiemat profiili mingi pere või inimese suhtes, oskame ka paremini hinnata võimalikke riske,” nendib Meelis Juhandi.

Tervislik seisund, sotsiaaltoetused, koolis või lasteaias käivad lapsed – info jookseb kokku, mitte ei kao pragudesse. Eesmärk on ikkagi mitmekülgne lahenduste otsimine. “Näiteks ei tea sotsiaaltöötaja muidu, et kodus käib pidutsemine, politsei ei tea, et saadakse sotsiaaltoetust, kas peres on lapsi, mis on tervislik taust,” selgitab Juhandi, et infojagamise süsteem loob eeldused teadlikumaks lähenemiseks.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 233 korda, sh täna 1)