Kuidas ma Sipsikut vihkama hakkasin (31)

Foto: rahvaraamat.ee

“Ja-jah, sedasama armast kaltsunukku, siniste triipudega ja mõnusa näoga. Olen teda mitu aastat oma kalliks kaisukaks pidanud,” täpsustab täiesti tavaline laps, suvesaarlane Liisu ehk Elisabeth Green. “Nüüd peitsin ta mänguasjade kastis kõige sügavamale ega kavatse teda niipeagi sealt välja koukida.”

Mina olen kõige tavalisem laps ja käin kõige tavalisemas koolis. Esimeses klassis. Ema ütles, et kõik koolid on head ja kõige parem on see kool, mis asub lapse kodu lähedal. Kui laps tahab õppida, saab targaks igas koolis.

Mina olin sellega nõus ja õppida ma tahan. Pealegi käisin terve eelmise aasta eelkoolis. Kooli tahtsin väga kangesti minna, sest lasteaias oli ju tore küll, aga neid päevaseid magamisi pole ühel 7-aastasel tõesti vaja! Nüüd juba mõtlen, et oleks võinud ikka lasteaias edasi käia.

Ilmekalt ja soravalt!

Natuke enne kooliaasta algust hakkas minu suur soov kooli minna väheke kõikuma. Mõni päev enne suve lõppu meenus emmele, et vaja ikka meelde tuletada, kas mul lasteaias õpitust ka midagi meeles on. Need “kiitmised” ja “nahutamised”, nagu Pipi Pikksukk liitmise-lahutamise asemel ütleb, tegin ma kohe ära. Lugema pidin ka. Mul on tähed kõik selged ja sõnu oskan kokku ka lugeda.

Meie lasteaiaõpetaja ütles, et olen tubli ja saan kindlasti koolis hästi hakkama. Et laps ei peagi kohe soravalt lugema, sest seda õpitaksegi koolis. Sellega ei olnud vanaema aga nõus ja arvas, et peaksin lugemist ikka rohkem harjutama. Mina aga arvasin, et enne kooli ei pea laps ometi hakkama juba õppima! Küll ma koolis õpin.

Koolis oli alguses päris tore. Uued klassikaaslased, uued asjad, minu esimene ilus noor õpetaja – tundides on ta ikka väga tore.

Esialgu kordasime tähed üle, harjutasime nende kirjutamist. Kõik läks libedasti, kuni ühel päeval tehti teatavaks, et lugeda peab oskama soravalt ja ilmekalt. Sa issanda karistus! (Lapsed nii ei räägi, aga mulle meeldib, kui mamma nõnda ütleb, siis, kui ta millegi üle tõsiselt imestab.) Mul võtab see soravalt lugeminegi ilmatu aja, aga et korraga kahte asja?! Ma võin vägagi ilmekas olla, aga palun, sel juhul ilma soravuseta!

Ja siis tuli kohustuslik kirjandus. Enne jõuluvana saabumist, palun väga – “Jussikese seitse sõpra”, “Peep ja sõnad” ning üks vabalt valitud raamat minu enda soovil. Jussikesega sain enam-vähem hakkama. Tal olid mulle tuttavad sõbrad, nädalapäevad, noh, ja raamatus oli ikka pilte ka.

Peebu lugudes olid nii naljakad väljendid, et emme pidi mulle neid pidevalt seletama ja rääkis mulle pikalt-laialt, mis asjad on kõnekäänud. Selliseid käänamisi polnud ma elu sees kuulnud ja minu emme ei kasuta selliseid käändusid oma jutus ka mitte kunagi. Siiski lugesin selle raamatu päris kiiresti läbi, sest trükitähed olid mulle ju tuttavad.

Tõeline pauk tuli talviseks koolivaheajaks. Läbi lugeda “Sipsik”. Põrnitsesin seda raamatut oma laua peal ja tundsin, kuidas sellest saab minu kõige suurem vaenlane.

Kõigepealt vaatasid mulle raamatust vastu kirjatähed. Olime mõnda neist juba õppinud, kuid a ja e olid väga sarnased, l ja t täpselt ühte nägu, d ja b – ühesugused kriipsud, ainult paunad vale poole peal.

Punktini kolm rida

Proovisin esimest lugu lugeda, kuid kõik läks sassi. Siis arvas emme, et mul on prille vaja. Võib-olla siis läheb lugemine paremini. Saingi prillid! Natuke paremaks läks, aga lood läksid raamatus ka järjest pikemaks ja pilte jäi aina vähemaks! Seitsme lehekülje peale üks pisike pilt! Oled sa seda raamatut ise lugenud?

Emme ütles, et iga kord, kui on punkt, on lause lõpp ja võid hinge tõmmata. Selle punktini läks mõnikord kolm rida! Ja kui pikad sõnad! Mul läks sõna algus juba meelest ära enne, kui lõppu jõudsin. No ütle, kas pole pikk sõna: televisiooniantenn! Ja mis asi see on? Ma ei ole sellist asja varem kuulnud ega näinud. Emme siis jälle seletas, mis asi see on ja kus seda näha saab. Mina jälle tean suurepäraselt, mis asjad on äpid! Vanaema ei teadnud. Nüüd teab. Ma seletasin.

Lõpuks lugesin ma selle raamatu õigeks ajaks läbi. Kõva pingutuse eest kinkis vanaema mulle uue nuku ja emme ostis telefonile uue ümbrise.

Ega asi sellega veel lõppenud. Kogu see kupatus oli vaja ka lugemispäevikusse sisse kanda. Vastasin kõikidele vajalikele küsimustele ja olin endaga rahul. Kõik vaidlused ja nääklemised igapäevase tüütu lugemise üle olid nagu võluväel ununenud. Teadsin, et paljud lapsed ei jõudnud raamatut õigeks ajaks läbi lugeda ja õpetaja pikendas tähtaega.

Mina olin õnnelik ja uhke oma saavutuse üle. Särasin rõõmust, sest mul oli ju töö tehtud ja lugemispäevik juba ammu õpetaja käes. Ise lootsin, et saan õpetajalt oma tubliduse eest kindlasti kiita.
Kui õpetaja lõpuks lugemispäevikud meile kätte andis, siis ütles mulle vaid, et natuke liiga vähe kirjutasid. Olin pettunud ja õnnetu. Kas mina olen siis mingi kirjanik! Ma alles õpin kirjutamist. Mõned tähed on alles läbi võtmata. Praegu oskan ma kõige paremini jutustada. Vaata, kui suureks saan, siis ma kirjutan selle “Sipsiku” sedamoodi ringi, et te ei tunne teda äragi…

Igatahes lugemisisu on mul selleks korraks otsas ja ma ei taha teadagi, milline see järgmine kohustuslik raamat on. Peaasi et see ei ole “Karlsson”, sest kuidagi ei raatsiks seda armast paksukest sinna mänguasjakasti suruda…

Liisu mõtted pani kirja vanaema, samuti suvesaarlane Lea Kuldsepp, kes on pool aastat oma esimesse klassi läinud lapselapsega koolirõõme jaganud ja seetõttu koolieluga hästi kursis.


KOMMENTAAR
Kersti Truverk, Saaremaa ühisgümnaasiumi klassiõpetaja:

Raamat peab olema lapsele eakohane. “Sipsiku” sisu 1. klassi lapse jaoks ju ongi, aga see raamat ise on natuke liiga paks. Kui lapsed kõiki kirjatähti veel ei tunne, on kirjatähtedes kirjutatud raamatuid tõesti raske lugeda. Ka on “Sipsikus” liiga keerulisi või tundmatuid sõnu, millest praeguse aja lapsed aru ei saa. See kõik võib raamatu lapsele vastumeelseks muuta. Selle poolt, et lapsed peavad raamatuid lugema, olen kahe käega. Aga lapsed peaksid lugema rõõmuga.

Õpetajal on esimesel aastal väga raske teha õigeid valikuid, lapsed on ju kooli tulles erinevate oskustega – mõni oskab hästi lugeda, mõni vaevu veerib. Suurema kogemustepagasiga õpetajal on kergem hinnata, millega tema klassi lapsed toime tulevad ja millega veel mitte.

Siiski ei ole see ainult õpetaja probleem, kui ta laste jaoks liiga keerulise raamatu valib. Lasteaial ei ole ju kohustust lapsi lugema õpetada ja siin tekivadki käärid. Kool ja lasteaed võiksid rohkem koostööd teha, et laps kooliks paremini ette valmistada või siis muuta koolis õppeprogrammis nõudmisi veidi kergemaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 834 korda, sh täna 1)