300-aastane puurpink ja koeranahast sepalõõts (3)

MEREST TULNUD: 300-aastase puurpingi leidis Alver Sagur mererannast käkrus ja roostes rauakolakana.
2 x MAANUS MASING

Angla pärandkultuurikeskuse asutaja Alver Sagur on heinakuhjade alt ja aidanurkadest ilmale imetlemiseks tagasi andnud paarkümmend sajandite vanust kodutöömasinat.

Iga Angla keskuses väljapandud vana treipingi või viljapeksumasina juurde võib Alver Sagur jutustada seiklusmaigulise loo sellest, kuidas üks või teine eksponaat kogusse on jõudnud. Sageli eelnevad vanavara teekonnale näitusesaali kuudepikkused läbirääkimised.

Inimene võib elada aastaid roostes rauakola prügivääriliseks pidades, kuni kellegi huvituv pilk paneb peremehe nagu nõiaväel oma kolahunnikus suurt varandust nägema. Siinkohal kehtib tsitaadiklassikasse kuuluv mõttetera asjadest, mida me minema viskaksime, kui ei kardaks, et mõni teine need üles korjab.

Angla keskuse aastatega kogutud kodutöömasinate kollektsiooni väärtuslikemaiks esemeiks hindab Sagur 18. sajandist pärit puurpingi ja sepalõõtsa, mis on ühtlasi väljapaneku vanimad ja käsitööna ka ainulaadsed eksponaadid.

Venemaa keisri Peeter Suure valitsemisaja viimastel päevadel, aga võimalik, et ka juba pärast Tema Majesteedi lahkumist taevastele radadele 1725. aastal meisterdatud puurpink sattus Saguri kogusse põhimõttel “kes otsib, see leiab”.

Käkrus ja roostes riistapuu

Kümmekond aastat tagasi lapsepõlveradadel Asuka rannas jalutades märkas tulevane Angla tuulikute vardja merest väljauhutud tundmatut rauast riistapuud. “Kümme asja olid tast üle sõitnud, kõik oli käkrus ja roostes,” meenutas Sagur, kes pidas leidu algselt suvaliseks laeva küljest lahti tulnud detailiks.

Kui rauakolakas aga roostest puhtaks nühiti ja nähtavale ilmus valmistamise aastaarv, läks lugu palju põnevamaks. Jälgede ajamise järel sai ilmsiks, et mererannast leitu kujutab endast Valjala külasepa poolt ligemale 300 aastat tagasi valmistatud puurpinki ja on ajalookild ajast, mil Eesti kuulus Vene keisririigi koosseisu ja valitsejaks oli keisrinna Katariina II.

Angla kodutöömasinate väljapaneku teine rariteet on Lümanda vallast ühelt härrasmehelt soetatud ja samas kandis käsitööna 1773. aastal valmistatud sepalõõts. Esimesed lõõtsatõmbed taastatud lõõtsal tegi 2011. aastal Eesti Vabariigi president Toomas- Hendrik Ilves.

Eksponaadi lõõtsanahk on selle endise omaniku väitel valmistatud koeranahast, kusjuures Saguri kinnitusel on lõõts tänini säilinud originaalmaterjalist.

Lõõtsa keele vahele olid rotid pesa ehitanud. Sajanditega oli nahk muutunud küll õrnaks nagu paber, mis muljudes ähvardas katki rebeneda, kuid siingi leiti rohtu vanakese edasi kestmiseks.
“Võtsime naha ja keetsime ta searasva sees pehmeks,” avalikustas Sagur ajahambast puretud tööriista säilitamiseks kasutatud tehnoloogia.

Huvitav on seegi, et lõõtsa kokkupanemisel ei ole kasutatud mitte ühtegi metallist kinnitust. Kasutatud on poolkõveraid puutikke ja puittappe. Mõõtudelt on ta väiksem kui tavapärane sepalõõts, mistõttu sai teda teisaldada ka teistesse sepikodadesse ehk oli n-ö kaasaskantav ehk tänapäevasemalt väljendudes mobiilne.

Saguri sõnul sai ta sepalõõtsa endiselt peremehelt teada, et riistapuud oli lausa mitme põlvkonna vältel ja mitme valitsuse eest heintes peidus hoitud. 

“Ei saanudki aru, miks seda varjati, aga see oli lugu jutustanud mehe jaoks niivõrd emotsionaalne asi,” vahendas Alver Sagur, kes on tööriistakogu ühe suurematest pärlitest täielikult töökorda seadnud.

Saguri sõnul võib vanavara uuele elule äratamine olla küllalt töömahukas. “Vana treipingi kordategemine võtab vähemalt pool aastat aega, sa ei saa enne lihtsalt juppe kätte,” märkis kollektsionäär.

Osa keisriaegsete masinate detaile on pärandkultuurikeskus tellinud sajanditagustest kataloogidest, kus sajandite jooksul on registreeritud valmistatud masinate detailid. “Detailid on nummerdatud ja leidub inimesi, kelle kaudu saab väljavahetamist vajavaid detaile tellida,” rääkis Sagur, lisades, et saada pole siiski mitte kõike vajaminevat ja mõne jupi peab mehaanikamees ise tegema.

Suurem osa Angla keskuse eksponaatidest pärineb Saaremaalt, vaid mõned üksikud masinad on ostetud mandrilt vanakraamibörsidelt.

Saguri sõnul on küllalt tavapärane, et inimesed ise ei teagi, mis neil vanade põhuhunnikute alla peidetud on, ja nii mõnigi kord on aardeomaniku naaber see, kes väärtusliku leiuni juhatab.

Isegi juhul, kui asja omanik on seni oma varanatukese pigem vanarauaks arvanud, teeb võõra huvi asja vastu selle omaniku valvsaks. “Võid vabalt vastuseks saada, et miks ma peaksin selle ära andma,” rääkis Sagur. “Arvatakse, et kui mina seda tahan, siis peab asjal suur väärtus olema.”

ÜKS VANIM: Sepalõõts, millesse kraabitud aastaarv 1773, on tänini säilinud originaalmaterjalist.

Tuleb jälgi ajada ja uurida

Läbirääkimised uue eksponaadi omandamiseks kestavad sageli pool aastat, isegi aasta on kulunud. “On vaja selgitada, et asi ei lähe raha eest kusagile välismaale, vaid tehakse korda ja pannakse välja Angla tuulikumäel,” lausus vanavara koguja. “Sellest on vahel abi olnud.”

Vastuseks küsimusele, kuidas käib vanade asjade päritolule jälile saamine, Sagur väga täpset retsepti ei anna. Tema sõnul on üldiselt teada paigad, kus kunagi üht või teist riistapuud valmistati, ehkki meistrit nimeliselt enamasti tuvastada ei õnnestu. “Tuleb jälgi ajada, tuleb uurida, antiigi juures ongi kõige tähtsam töö välja selgitada, kust ese pärineb ja kes võis olla selle valmistaja.”

Sagur ütles, et sageli võib salapärase leiu päritolu kohta selgust tuua mõni eakam inimene. “Leiad mingi tööriista, paned ta seina peale ja siis ühel momendil tuleb keegi vanahärra ja küsib, et tead sa ka, mis asi see on!”

Saguri sõnul hakkas ta vanu tööriistu koguma siis, kui Eestis algas euroremondi ja muu taolise vaimustus. “Kui ma vaatasin, kuidas küprokimaailm sisse tungib, inimesed vana kraami minema viskasid ega osanud seda väärtustada,” rääkis Sagur, kelle sõnul on Angla keskus just õige paik, kuhu kogutud masinad töökorda seatuna ja väärikalt ära paigutada.

Angla pärandkultuurikeskus on teiste Saaremaal tegutsevate muuseumide hulgas koht, kus saab näha unikaalseid põllu- ja käsitöömasinaid, millel on oma elulugu ja ajalooline väärtus.

Saguri sõnul on tal kahju, et väga palju siinseid väärtuslikke ajaloolisi esemeid tassiti minema juba paarkümmend aastat tagasi.

Saguri oma huviorbiidis on praegu üks käsitsi valmistatud tööpink Võhmal. “Ma olen seda kaks aastat jahtinud, aga ei ole mingit tulemust: inimene ütleb, et tal on seda veel vaja. Küllap siis selle masina jaoks ei ole veel aeg museaaliks muutuda.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 717 korda, sh täna 1)