Trump ei kippunudki Theresa May’d käperdama (1)

“Maailma rahvastele tuli järjekordne pettumus Washingtonist – roosade kantmütsikestega nais­õiguslased ja Trumpi-vastased hüsteerikud pidid pettuma,” kirjutab poliitikahuviline saarlane Tarmo Pikner. Verivärske president Trump ei kippunud pressikonverentsil sugugi Suurbritannia peaministrit Theresa May’d käperdama ega muul moel tema naiseks olemist kritiseerima.

Käperd- ja käpardpresidendiks tituleeritud Donald Trump oskas ära petta nii oma vastasleeri kui ka andunud trampofiilid. Nii viisakalt paipoisi kombel end ülal pidanud Trumpi ei osatud küll oodata. Oli ju May ise maailma ette hoiatanud, et ei karda Trumpile vastu öelda, kui viimane peaks mingi šovinistliku nurjatusega välja tulema.

Trampofiilid olid omakorda pettunud 6. klassi paipoisi laadsest etteastest, kus Trumpi presidendikampaania aegsed, maailma segi paisata püüdvad kõned tundusid justkui tema teisiku ette kantud.

Vastu ootusi on muudatused silmanähtavad, kuigi vana piiluparti Donaldit ei pidavat saama tantsima õpetada.

Pressikonverentsil jäi kõlama see, et president Trump kuulas viisakalt kaasettekandjat proua May’d, sealjuures isegi mõnitamata CNN-i ja BBC ajakirjanikke. Küsimustele vastates osundas Trump viisakalt May’le ja presidendikampaaniast pärit loosung “America first” (tlk “Ameerika kõigepealt”) oli asendunud lausega “Lady first” (tlk “Daam kõigepealt”). Nii palju siis sellest, mis oli järele jäänud ropu suuga naistevihkajast šovinistist.

Kui küsiti, kas Trump ikka seisab NATO selja taga, viitas küsitav peaminister May’le ja see ütles selge sõnaga: nemad on koos otsustanud, et Trump on sada protsenti NATO taga. Nii olid riigijuhid enne muidugi omavahel kokku leppinud – ei sobinud ju Trumpil tulla nüüd välja teistsuguse seisukohaga, kui mõni aeg varem väljendatud.

Sellise vastutuleku eest ei väsinud Trump kiitmast May’d Brexiti eest ja soovitas sama ka teistele Brüsseli rõhutud rahvastele. Kelle kõrvadele kõlas see paitusena, kellele kõrvakiiluna – see peaks hakkama selguma käesoleval pöördelisel aastal.

Telefonikeskjaam Valges Majas

Üle-eelmiseks laupäevaks oli president Trump Valges Majas sisse seadnud telefonikeskjaama. Ka sealt tuli üllatus. Kui kogu progressiivne maailm ootas kannatamatult Trumpi telefonikõnet Putinile, siis esimene telefonihelin kostis hoopiski Jaapani peaministri Abe kabinetis. Seejärel süttis punane tuluke Euroopa liidri, Saksamaa kantsleri Angela Merkeli laual.

Kuigi Trump oli oma varasemates ütlustes kuulutanud Merkeli katastrofaalselt äpardunud pagulaspoliitikuks, leidsid nad ühise keele NATO tähtsuse osas. Tahtis ju Merkel teada (eks meie ka tema suu läbi), et kui “kõik ühe eest” kehtib, kas siis ikkagi “üks kõigi eest” jääb ka jõusse – oli ju Trump valimiskampaania ajal kuulutanud hoopiski: “üks ühe eest” (America first).

Trumpi vestluspartnerite järjekorrast saab kenasti välja lugeda tema prioriteedid välismaailmas ja kuna esimene välisriigi külaline oli Suurbritannia riigijuht ning arvesse võttes telefonivestluse Mehhiko presidendiga, siis Vladimir Putin platseerus alles viiendale kohale! Nii kaugel Ameerikast pole Venemaa ammu olnud.

Kuuendaks sättis end Prantsusmaa president Hollande, kes väljendas pahameelt moslemitest terroristide üle. Seitsmendaks jäi Austraalia peaminister Turnbull, keda huvitas Trumpi põhja lastud Vaikse ookeani vabakaubanduslepe, kuid see jutt jäi sirgelt katki, kui Turnbull hakkas Trumpile pähe määrima oma pagulasi, kes redutavad kusagil Paapua saartel.

Tähelepanuväärne on, et Hiina suunal ei helise, kuid selles on süüdi Trump ise, kes suures agaruses oli helistanud hoopiski Taiwani riigijuhile. Kuna see juhtum leidis aset enne presidendivande andmist, siis selline nurjatus ilmselt arvesse ei lähe. Ometi on tunda kõrbelõhna: Trump soovib hiinlased tööta jätta ja nende töökohad Ameerikasse üle tuua.

Ei ole teada, kas Trump ja Putin jäid omavahelise vestlusega rahule, kuid teada on, et poliitkiibitsejad ei rahuldunud. Kremli väitel ei käsitletud Venemaa sanktsioonide saatust ja nii on jätkuvalt ebaselge, kellele ikkagi Krimm kuulub. Selle tüütu küsimuse militaar-geograafilisest tõlgendamisest pidi sõltuma kogu selle aasta maailmapoliitika tulemus ja muidugi ka meie saatus.

Mida õppida Trumpi-nimelisest nähtusest

Eelkõige peaksid Trumpi fenomenist õppima pensionireformaatorid. Kui meie valitsus näeb kurja vaeva, et pensioni­iga 65-lt aastaks 2050 paari püga­la võrra tõsta, siis Trumpi puhul on tegemist näitega, kus inimene astus esmakordselt avalikku teenistusse 70-aastaselt! Meie verisulis otsustajad oleksid 70-aastase riigiametniku juba kaks korda 35-aastaselt jõudnud pensionile saata.

Ja veel – mäletame, kui Ameerika presidendiks sai Hollywoodist kinga saanud Ronald Reagan. Ka siis pidi maailma lõpp päris lähedal olema. Isegi raudse eesriide taha kostus üleilmne hädaldamine – kui Reaganist ei saanud isegi korralikku filmi-kauboid, ammugi ei saa sellest pensionärist normaalset presidenti. Ometi tegi Reagan koos brittide raudse leedi Thatcheriga ära selle, mida teised polnud suutnud aastakümneid – Nõukogude Liit suruti põlvili. Nüüd on tandemi Trump – May kord, eelkõige: “ISIS first!” (Tlk “ISIS kõigepealt!”)

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 303 korda, sh täna 1)