KRISTINAGA ELUST ENESEST

Veenmiskunst edasijõudnutele

Elurattal püsimiseks tuleb inimesel pidevalt oma mõistust millegi uuega hõivatud hoida, et mitte lolliks minna. Minu uus eesmärk tõi mind taas silmitsi asjaoluga, et inimese veenmisvõime toimib kõige paremini iseenda peal ja eriti siis, kui rinda tuleb pista millegi tüütu ja väsitavaga.

Loovutasin piltlikult öeldes kolm veretilka uuele väljakutsele, mis eeldab ka mõningast sportlikku vormi. Iseenesest ei tohiks probleem olla, mõtlesin endamisi, samal ajal rahulolevalt trennipükse üle oma talvepeki kiskudes. Praegu on uus­aastalubaduste murdmise esimene etapp enam-vähem möödas – jaanuarikuu on ju läbi saanud – ja vaikselt hakkavad meenuma mugava elu head ajad. Pärast söödud salatit mõtled endale veidi magusat lubada ja nii lõpeb “ma võtan aint ühe kommi” sageli meeleheitliku karbipõhja kraapimisega.

Iseenesest ei olnud mind ees ootav ülesanne absoluutselt suur ning kindlasti mitte ületamatu, aga kuna ma paaniliselt kardan igasugust aja peale lidumist, siis otsustasin ennast eelnevalt veidi vaimselt turgutada ja ühtlasi astuda esimesed sammud selles suunas, et suvel rannas lesides mitte kaldale uhutud õllekõhuga merineitsit meenutada.

Mõeldud, tehtud – viskasin külmkapist välja kõik selle, mis ennast kintsu külge tahab kleepida ja alustasin hüpleval sammul oma aasta esimest jooksuringi. Esimesed 200 meetrit mõtlesin, kui tore ja vahva see kõik on, ning üritasin aru saada, miks ma üldse trennitegemisse vahepeal sellise tuimusega suhtusin.

Umbes 500 meetrit hiljem tuli see kõik lahmates meelde. Esiteks olin jooksmiseks valinud naiivitarina tõenäoliselt aasta kõige külmema päeva ja pärast esimesi kilomeetreid oli trahhea jääs, kõrvades kumises ja kopsud olid kokku kukkumas.

Aitab sellest vingumisest küll, Kretova, manitsesin ennast mõttes, ei saa igavesti siuke kallerdis olla! Suure vaevaga jõudsin tagasi autosse ja ootasin, kuni kuskil kilomeeter tagasi mahajäänud hing järele jõuab ja keresse naaseb.

Lisaks sportlike võimete arendamisele tuli külmkappi varuda erakordselt palju salatit ja muud sellist, mille söömine esimene nädal aega täiesti probleemivabalt möödub. Tasub aga kellelgi mainida sõna “pitsa” ja kogu hoolikalt ülesehitatud uus süsteem lööb järsku kõikuma. Lahinguid toimub iga päev, vahel võidad, vahel kaotad ja avastad ennast kell 11 õhtul lapse jõulupaki seest Mesikäpa komme näppamas.

Oma lõhestunud isiksusega sain aru, et inimese mugavus­tsoon on võimas nähtus, sest selle piiride kompamine algatab riukaliku sisedialoogi, kus sõna võtavad mõistus ja mugavus. See on väitluskunsti kõrgem tase, kus üks pool üritab sind trenni minemise asemel diivanile suruda ja sulle tõestada, et inimene on võimeline piirduma vaid ühe kommiga (enamasti selgub, et ei ole).

Mõttesse tulevad igasugused jaburad vabandused: Kim Kardashian ei ole ka PEENIKE, aga keegi ei mölise ta kallal (ja teda peetakse ju ometi iluetaloniks); milleks mulle trenn, kui ebavajalikud kihid saab maha rookida ka õigesti söömisega; palju ma neid kätekõverdusi teen – ma ei ole mingis sõjalaagris ega hakka sinna ka minema jne.

Ühel hetkel käratad oma sisemisele vingurile, et ta ometi kord vait jääks, ja lidud edasi, hing paelaga kaelas, sööd oma maltsa, teed oma kätekõverdusi ning avastad, et tegelikult tunned ennast selle juures palju paremini kui kunagi varem. Tundub, et enesedistsipliin on nagu lihas, mida tuleb kogu aeg treenida ning see ei kehti ainult füüsilise pingutuse maailmas. Alguses on raske, elad oma piimhappevalu üle ja edasi läheb lihtsamaks. Edu ja jaksu kõigile kaasvõitlejatele, kellega jooksuradadel või jõusaalis üksteisele silmsideme teel abipalveid edastame.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 254 korda, sh täna 1)