Politsei: päästevest peab kaluril seljas olema! (2)

VESTIL JA VESTIL ON VAHE: Koit Pruunlep merepäästeüksusest katsetab koos vabatahtlik Sander Laidiga poolautomaatse paukvesti efektiivsust. Nagu ka kohapeal selgus, ei avane need alati ootuspäraselt. Taga taustal Kristjan Rihvk.
MAANUS MASING

Politseinik Meelis Juhandi kinnitas eile Nasval kaluritele esinedes, et ei tasu rääkida sellest, kas päästevest on mugav või mitte. See peaks olema elementaarne, et vest on kaluril seljas.

Kuressaare politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juht Meelis Juhandi lausus MTÜ Saarte Kalandus projektitoetuste teabepäeval Nasva klubis, et politsei on alati püüdnud olla pigem nõuandja kui karistaja rollis.

Tema sõnul võib Saaremaad Eesti mastaabis pidada mereohutuse ja ennetustegevuse lipulaevaks, mille üks tähtis mutter on ennetusgruppi juhtiv Žanna Kreštšenko.

Politseinike sõnul saab ohutus alguse eelkõige iseendast ning sellest, kuidas merelemineku võimalikud ohud läbi mõeldakse ja end nende vastu kaitstakse.

Näiteks toodi, et merel hätta jäänud inimeseni abi jõudmine võtab tavaliselt vähemalt tunni, mitte alla selle. Seega on kõige olulisemad teadmised, kuidas ohuolukorras käituda või veel parem — seda ära hoida.

Politsei merepäästeüksuse kolmeliikmeline meeskond näitas erinevaid veste ja kohapeal katsetati kahe vabatahtliku peal poolautomaatse paukvesti avanemist.

Sellist vesti Žanna Kreštšenko sõnul tegelikult ei soovitata. Katse käigus avanes korralikult vaid üks vest kahest. Teine oli juhuslikult eelnevalt valesti kokku pandud ja avanes vaid osaliselt, mis Kreštšenko sõnu vaid kinnitas.

Märgiti, et vestist ei ole mingit abi, kui inimene on näiteks peatrauma tagajärjel oimetu.

Samuti on kaluritel kombeks pael, millest sikutades vest õhku täis läheb, eest ära panna ning õnnetuse korral ei leita seda enam üles.

Korduvalt käis läbi möödunud aastal Muratsis kadunuks jäänud ja seni leidmata kalur Paavo juhtum. Väidetavalt kandnud kalur seljas just seesugust vesti, samuti olid tal seljas erksavärvilised riided ja taskus veekindel GPS. Paraku polnud GPS sisse lülitatud, sest mees kasutas seda vaid uduse ilma korral.

MTÜ Saarte Kalandus tegevjuht Heino Vipp pööras tähelepanu, et päästjad läksid Paavot otsima esialgu valesse lahte. Selgus, et infovahetuses oli detaile kaotsi läinud, enne kui see päästjateni jõudis.

Staažikas kalamees Eino Ruttu sõnas, et tema päästevest ei vasta tüüpilistele Euroopa Liidu nõuetele, sest ta on seda ise vastavalt kogemusest õpitule täiendanud.

“Selle paukvestiga ei jaksa inimene ennast paati tagasi vinnata ning paremal juhul leiavad päästjad sellega vaid minu laiba,” rääkis kalamees. “Mina seon ennast alati paadi külge kolmemeetrise nööriga, et paat ümber minnes kuhugi minema ei triiviks. Igasuguseid nutividinaid ma ei usalda, kõige kindlam on veekindlas kotis 10-eurone telefon, millega helistada saab.”

Meelis Juhandi sõnul on selline läbimõeldud lähenemine ainuõige ja seda peab propageerima, sest paraku ei ole kõik merele minejad alati kõiki samme läbi mõelnud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 402 korda, sh täna 1)