Jaan Leivategija – ajutiselt maakonna kõige tähtsam mees (2)

AJUTINE: Jaan Leivategija suhtub uude ametisse rahulikult.
MAANUS MASING

Saare maasekretär Jaan Leivategija tunnistab, et pole oma tähenduslikku perekonnanime õigustada püüdnud ehk leivategemine on tal senini proovimata. Aga ju seal esivanemate hulgas millalgi kaugel mõisa- ja nimede jagamise ajal mõni pagarmeister ikka olla võis.

Värskelt ka Saare maavanema ajutiseks asendajaks saanud Jaaniga ajame juttu Kadi raadio saate “Kohvilaud” tarbeks. Küsimuseni, kuidas uues ametis maavanema leib mekib, jõuame hiljem, päris leivategemisest on lihtsam alustada.

“Kunagi, kui see leivaküpsetamine popiks läks, naine proovis. Mina vaatasin pealt. Olen küll selle peale mõelnud mitu aastat tagasi, et väga šeff oleks: paneks oma töökoja püsti, nimi on ju õige, aga kui muhulased hakkasid nii head leiba tegema, arvasin, et mina oma töökojaga enam ei mahu, olen hiljaks jäänud,” kõneleb ta.

Jaan ütleb, et tema sugupuu juured viivad Lõuna-Eestisse Saadjärve kanti, kust oli pärit tema vanaisa. Seal pole tal enam kedagi, Teine maailmasõda paiskas kõik laiali. “Ma ei ole ka oma sugupuud väga sügavuti uurinud, võib-olla pole see õige aeg veel kätte tulnud, aga tean, et kõik selle perekonnanime kandjad on n-ö ühest kännust pärit.”

Jaani suguvõsas on varematel aegadel üks maavanem juba olnud – see oli tema vanavanaisa ja Valgamaal. Kindlasti ei kujutanud ta end ei lapsena ega ka hiljem keskkoolis ette mingi tulevase ametnikuna. Pigem meremehena. “Väikese lapsena tundus, et meremehed on ühed vägevad mehed, aga mõned vanemad sugulased hirmutasid, et neegrid panevad su pintsli, nagu ikka lastele hullu juttu aetakse. Ja eks ma olin selline kiduravõitu, et meremeheks välja ei vea.”

Kunagi pole liiga hilja

Praegune toonus lubaks, aga jälle – hiljavõitu. Jaan arvab, et neid asju, mille tegemiseks on aeg lootusetult mööda lastud, on veelgi ja valib näitena välja need kõige ekstreemsemad. “Kontsertpianisti minust enam ei saa, balletiartistiks ei kõlba ja kosmosesse ka ei lasta – ei mahu äkki luugist sisse… “ Või välja. Kuid kokkuvõttes polevat kunagi liiga hilja.

Saare maavalitsusse sattus Jaan 1994. aasta lõpus päris juhuslikult. “Tollane maavanem Jüri Saar arvas, et mina võiksin tulla maavalitsusse õigusvaldkonna peale. Samal ajal tegi Prits Liblik mulle ettepaneku tulla toonasesse tootjate liitu. Nii ma siis nuputasin, et kumba teed minna, mulle tundus, et maavalitsus sobib mulle stiili poolest rohkem,” tõdeb Leivategija. Tavainimesele võib olla üpris keerukas seletada, millega tegeleb maasekretär kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas. “Seda ongi raske kirjeldada,” möönab Leivategija. “Ühtepidi käib minu käest läbi kogu maavalitsuse asjaajamine, teisalt on jäänud ka õigusvaldkonna teemad, mida püüan ornungis hoida, kuna praegu selle peal eraldi inimest enam ei ole. Koosseisud on aastate jooksul kõvasti kokku tõmmatud,” selgitab ta. Ei kõla huvitavalt. Jaan ütleb, et töös on palju rutiini, kuid on ka neid päevi ja aegu, kus tuleb põnevaid teemasid.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 327 korda, sh täna 1)