REPLIIK: Ühe vana on teise uus (1)

Juhtusin pealt kuulma arut­elu kasutatud asjade äraviskamisest ja tuttuute soetamisest. Kaks inimest rääkisid noortekeskuse loomisest bussijaama ning nende jutus oli iva.

Selle asemel et muretseda tuttuus sisseseade, mille pärast kõik hinge kinni hoiavad, et mööblile ei tekiks mingit triipu ega kraapsu, vananemise märke, võiks noortekeskusesse tuua näiteks asutuste väljavahetatud mööblit, mida noored saaksid ise oma käega ja oma tahtmist mööda ümber disainida. See annaks asjadele kasutajate endi silmis hoopis uue väärtuse, pealegi – omatehtud asju ju ei lõhuta.

Meil on palju kunsti- ja tehnikameelega noori, nad saaksid seal oma annet rakendada ja arendada. Kas me ei peaks andma neile võimaluse teha ise oma käe järgi oma noortekeskus, kus nad hakkavad koos käima ja tegutsema.

Miks sundida peale valmistehtut, kui nad ise võivad luua midagi hoopis ilusat, omamoodi ja omatahtsi? Õige tarkus tulebki läbi eksimuste ja kui ka mõni asi nihu läheb, siis ei saa hukka mingi tuttuus kallihinnaline mööblitükk. Kõike ette valmis tehes ja ainult käskude- keeldudega summutame noorte oma algatuse, entusiasmi ja loomisrõõmu, aga hiljem kurdame ja mõistame süüd, et noored ei tee, taha ega hooli.

Ma ei pea siin silmas üksnes noortekeskust, vaid räägin asjast laiemalt. Selle asemel et kuskilt päris uut muretseda, võiks vaadata väljavahetatud vahendeid, niiviisi raha kokku hoida ja kinkida noortele endile võimalus teha just nii, nagu nad ise soovivad. Laseme noortel noored olla ja rakendada oma algatusvõimet. Täiskasvanuna on neil ehk kahju, et omal ajal jäi palju huvitavat tegemata, kuna ei antud võimalust.

Ingrid Holm,
Orissaare elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 198 korda, sh täna 1)